ÕL ARHIIV | Solženitsõn kirjutas „Gulagi arhipelaagi“ end Eestis varjates

Tulevane nobelist Aleksandr Solženitsõn lõi enda suurteose kirjutusmasinal puhtalt ümber Tartu lähedal Vasula külas. Hiljem oli "Gulagi arhipelaagi" käsikiri varjul nii Pärnu lähedal kui ka Ahja jõe ääres.

Stalini-aegseid vangilaagreid paljastanud kolmeköitelise teosega maailma vapustanud Aleksandr Solženitsõn suri pühapäeva hilisõhtul. Tema 90. sünnipäevast jäi puudu vaid neli kuud. "Tahtsin minna detsembris ta juubelile. Aga näe, ei olnud määratud," räägib Heli Susi.

Naine tunnistab, et läheks Moskvasse Solženitsõni matusele juba isa pärast. 1944. aasta Otto Tiefi valitsuse haridusminister Arnold Susi ja kirjanik austasid teineteist väga.

Vahistatud Susiga kohtus endine suurtükiväeohvitser Solženitsõn 1945. aastal Moskvas. Mehed olid paar nädalat Lubjanka vanglas ühes kongis. "Nad jätsid teineteisele sügava mulje," teab suviti Ahja jõe ääres elav Heli Susi.

1954. aastal tuli Arnold Susi Siberist oma asumiskohast perele külla. Muu hulgas rääkis mees noorest suurtükiväelasest. "Ta oli niivõrd intelligentne ja andekas inimene, et kui ta ellu jääb, siis me veel kuuleme temast," meenutab naine isa sõnu.

Üheksa aastat hiljem ilmus Lennart Meri ja Enn Sarve tõlkes jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Arnold Susil oli kohe selge, et mees on sama suurtükiväelane. Ta saatis Moskvasse Kirjanike Liitu kirja ja sellele tuligi kohe vaimustunud vastus.

Isegi KBG ei märganud midagi

Samal suvel sõitis kirjanik koos abikaasaga Eestisse Susile külla. Siis avaldaski ta plaani kirjutada "Gulagi arhipelaag". Et asjast ikka asja saaks, tahtis kirjanik muretseda Eestisse rahuliku elamise ja siin paar talve tööd teha.

Parim asukoht oli Tartust tosin kilomeetrit põhjas, Vasulas asuv Kopli-Märdi talu. Amme jõe äärne talu kuulus aiandusprofessor Jaan Pordi lesele Martale. Susidel ei olnud pärast naasmist kusagil elada ning vana tuttavana aitas Port leida ulualust.

Vasulas käis ka toona Tartus, Heli Susi vennanaise Herta juures peatunud Aleksandr Solženitsõn, kellele see varjuline kant meeldis.

1965. aasta sügisest kuni järgmise kevadeni sai Kopli-Märdi talust kirjaniku elupaik. Solženitsõnil oli kaasas mahukas käsikiri, mida ta hakkas kirjutusmasinal puhtalt ümber lööma.

Varjamine oli täielik. Kirjaniku elukohast teadsid vaid vähesed usaldusväärsed inimesed. Solženitsõn kirjutas endale märkmiku eestikeelseid fraase täis ning õppis neid rääkima. Talvel käis ta Vasula kauplusest leiba ostmas. Teisi toiduaineid tõi Solženitsõnile toona konservatooriumis töötanud Heli Susi. "Käisin Vasulas suuskadel. Tuul puhus kohe jäljed ära ning keegi saanudki aru," naerab ta. Etteruttavalt tuleb mainida, et ei aastatel 1965–66 ega ka järgmisel talvel ei saanud ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee asjast mingit aimu.

Originaalkäsikirja varjati eriti hoolikalt

Kaks töötalve olid kirjamehele viljakad. Ise tunnistas Solženitsõn toona, et kirjutab Eestis rohkem kui Moskvas. Päevanorm oli vähemalt 40 masinakirja lehekülge. Mahukas "Gulagi arhipelaag" sai valmis 1967. aastal.

Järgmisel suvel käis Aleksandr Solženitsõn Tallinnas Arnold Susi ning ka Georg Tenno haual. Viimasest on arhipelaagi-raamatus peatükk alapealkirjaga "Põgenik".

Pärast Praha kevade mahasurumist algas taas Solženitsõni tagakiusamine. 1970. aastal sai ta Nobeli preemia, kuid ei saanud seda vastu võtta. 1974. aastal saadeti ta sunniviisil Nõukogude Liidust Saksa Föderatiivsesse Vabariiki. Hiljem elas Solženitsõn Zürichis ja USAs Vermonti osariigis.

"Gulagi arhipelaagi" algne käsikiri jäi Eestis Solženitsõni tuttava Lembitu Aasalo kätte. Viimane tegi metallsilindri ning peitis käsikirja Pärnu lähedale ära. 1980. aastate keskel sai aga käsikirja omanikeks Suside pere, sest eelmist peidukohta hakkas jälgima julgeolek.

Suside pere peitis käsikirja Ahja jõe äärde, enda suvekodu aida alla. Aastal 1998 saadeti käsikiri, mustandid ja märkmed vastavalt kirjaniku soovile diplomaatilise postiga Moskvasse. Raamatu kolm osa olid ametlikult eesti keeles ilmunud kaheksa aastat varem.