"Gulagi arhipelaag" – riigireetmine!

"Pühendan kõigile, kelle elu sellest rääkimisest napiks jäi. Ja andku nad mulle andeks, et ma kõike pole näinud, et mul kõik pole meelde tulnud, et ma kõike pole taibanud," ütles Solženitsõn, kes lisaks omaenda mälestustele ammutas teose kirjutamisel ainest 227 inimese lugudest, mälestustest ja kirjadest.

1973. aasta detsembris ilmus "Gulagi arhipelaagi" kolmest köitest esimene Pariisis. Solženitsõn oli raamatut võimude eest varjanud, kartes, et selles mainitud võivad repressioonide ohvriks langeda. Kuid 1973. aasta augustis sai KGB "Arhipelaagi" lõpetamata variandi kätte. Kirjaniku endine assistent Jelizaveta Voronjanskaja paljastas käsikirja asukoha ülekuulamise käigus, mille järel ta end üles poos.

Solženitsõn otsustas raamatu Läänes avaldada. Järgnes nõiajaht. Nõukogude ajakirjandus kuulutas autori riigireeturiks. 1974. aastal ei suutnud isegi kirjaniku maailmamaine teda arreteerimisest säästa. Kuid selle asemel et Solženitsõnit kohtu ette viia, võeti temalt Nõukogude kodakondsus ning saadeti riigist välja Lääne-Saksamaale.

Kirjanik lõi oma teise abikaasa ning nende kolme väikese pojaga kodu USAs Vermonti osariigis, kus ta viis lõpule ülejäänud kahe "Arhipelaagi" köite viimistlemise.

Eksiilis jätkas Solženitsõn skandaalsete avalduste tegemist – näiteks seadis ta kahtluse alla, et romaani "Vaikne Don" autor on Mihhail Šolohhov.

2001. aastal ilmus tema viimne teos "200 aastat üheskoos" juutide ajaloost Venemaal. Moodsa maailma hädade põhjuseks pidas Gulagi hääletoru kaugenemist usust.

* "Umbes aastal tuhat üheksasada nelikümmend üheksa hakkas meile sõpradega silma huvipakkuv sõnum Teaduste Akadeemia ajakirjas "Priroda". Väikeses kirjas seisis seal, et Kolõma jõel on kaevamistöödel avastatud maa-alune jääsilm – külmunud iidne allikas – ja selles ürgaegse (mitukümmend tuhat aastat vana) fauna külmunud esindajad. Õpetatud korrespondendi tunnistust mööda olid need kalad või triitonid säilinud nii värskena, et juuresolijad, purustanud jää, sõid nad sealsamas isuga ära.

Küllap pani ajakiri oma väheseid lugejaid üpriski imestama selle üle, kui kaua võib kalaliha jää sees värske püsida. Kuid vaevalt mõistis keegi neist ettevaatamatu sõnumi tõelist vägevat sisu.

Meie aga saime kohe aru. Meile oli kogu pilt üksikasjadeni selge: kuidas juuresolijad raevukalt ja kiirustades jääd purustasid, kuidas nad ihtüoloogia üllaid huve jalge alla tallates ja üksteist küünarnukkidega eemale tõugates tuhandeaastase liha tükke lahti tagusid, lõkke juurde tassisid, üles sulatasid ja end täis puukisid.

Meie saame aru sellepärast, et kuulusime ka ise nende juuresolijate hulka, sellesse võimsasse zekaade hõimu, mis maamuna peal ainsana võis isuga triitonit süüa."

* Väljavõte raamatust "Gulagi arhipelaag"