Ursula ütleb, et ennekõike peab ta end romantiliseks tüdrukuks, kes tihti oma emotsioone pisaratega väljendab. Noore näitlejatari elus on olnud rohkest rõõme, kuid ka kriisiperioode. "Usun, et kriis on väga edasiviiv jõud. Nii teatris kui elus. Kriisidest ainult õpid. Mina olen küll õppinud," tõdeb Ursula.
Ehkki ta on ennast täielikult teatrivõrku mähkinud – elukaaslane Kaarel on teatri NO99 tegevjuht, kelle isa omakorda näitleja Tõnu Oja –, ütleb Ursula anulambilikult silmi pööritades ja kelmikalt naerdes, et talle väga meeldivad päris elu ja argirutiin. "Meeldib minna toidupoodi, vaadata kodus telekat ja pesta pesu. Ja mitte mõelda suurest kunstist." Ning salamisi unistab ta kunagi elada maamajas ja olla hästi suure pere ema.
Oled olnud Linnateatris kaks hooaega ja jõudnud juba mitmegi rolliga pälvida laiemat tähelepanu. Kes või mis sind üldse lavakooli poole kallutas?
Kõik sai alguse meie emast. Mu noorem õde õpib nüüd ka lavakunstikoolis. Niikaua kui ma ennast mäletan, käisime koos emaga väga palju teatris. Küsimus polnud selles, et mitte lapsi õhtul koju jätta, vaid see oli ema teadlik valik meie harimisel ja kultuurimaitse kasvatamisel. Et mul juba varakult tekkis teatri vastu sedavõrd suur respekt, oli igati loogiline, et ma läksin vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi, kuhu astusid ka kõik mu parimad sõbrannad. Eks see oligi ju see aeg, kui lähed sinna, kuhu sõbrannad ees.
Ent pärast keskkooli lõpetamist olin kindel, et teatriga ma enam edasi ei tegele. Kuigi laeng, mille ma hariduskolleegiumist sain, oli positiivne. Väga-väga positiivne. Ja ma pean Lembit Petersoni siini üheks kõige eetilisemaks, andekamaks ja targemaks inimeseks, keda ma tean. Just see tunne, et on niipalju inimesi, kes oskavad seda tööd minust palju paremini, viis mind hoopis Tartusse psühholoogiat õppima. Koos Mari-Liis Lillega, kes läks õppima semiootikat. Aga me elasime ühes ühikatoas.
Ja korraga sai ühikaelust Tartus villand?
Ei, mitte seda. Aga kevad oli ja lavakooli katsed hakkasid lähenema. Me vist Mari-Liisiga isegi ei rääkinud sellest, kuigi teadsin, et ta läheb proovima. Ma tõesti ei mäleta, kuidas see täpselt juhtus, aga ometi mu avaldus valvelauda laekus, ning edasi läks kõik nagu unenäos.
Veel esimeses voorus mõtlesin, et näis, mis saab. Et tegelikult pole mulle seda kõike vaja. Et mind ootab Tartus huvitav eriala. Aga juba teisel päeval oli selge, et ma ei tahaks sealt majast ära minna.
Mis sind sellise tõdemuseni viis?
Mulle on vist üldse väga oluline inimeste kooslus. See on minu kiiks. Just need inimesed seal vastuvõtukatsetel said olulisteks. Ka nüüd teatris mängides on mulle kõige olulisemad kolleegid. Loomulikult peab ka materjal sütitama. Ja mulle on oluline, et ka lavastaja oskaks aidata. Sest vahetevahel olen ma ise päris möku.
Samas ma ei arva, et ma oleks väga hea suhtleja. Näiteks kohanen ma kiiremini ruumis kui inimestega. Ma võin minna kuhu tahes teise linna või riiki ning tunda seal ennast juba teisel päeval nagu omas kodus. Aga inimestega on raskem. Kuigi selles mõttes on mul elus tohutult vedanud, et olen sattunud alati ringkondadesse, kus on väga palju silmapaistvalt andekaid ja arukaid inimesi, kellele ma taipan ja tahan alt üles vaadata. Samas on nendega suheldes paratamatult tekkinud selline kerge kramp, et tahaks vaikselt mööda seinaääri liikuda ning lasta teistel tegutseda. Ja ma ei pea silmas vaid teatrivaldkonda.
Ilmselt sellepärast ma kohanengi inimestega natuke raskemini, et pelgan kõiki neid suurepäraseid inimesi, kes on mu teele sattunud. Kui ma aga saan aru, et ka nemad on mind omaks võtnud, on kõik juba väga hästi.
Mainisid oma head kohanemisvõimet. Kas see tähendab, et võiksid elada ükskõik kus?
Ma mitte kunagi ei taha Eestist ära minna. See oli mulle juba põnnist peast selge. Mulle väga meeldib Eestis elada.
Kuna mu ema töötab turisminduses, reisisin ma temaga koos juba noorest peast palju. Küllap sealt ka see kohenemisvõime ja minu arvates ka suhteliselt hea orienteerumisvõime.
Millele tugineb sinu sügav veendumus, et sa Eestist mitte mingi hinna eest ära ei koliks?
Kui ma juba olen siia sündinud, miks siis mitte võtta siit maksimum. Mulle meeldivad eesti inimesed, meeldib eestlaste peaaegu olematu temperament. Meeldivad Eesti loodus ja isegi siinne kliima. Kui meid on nii vähe ja me oleme seni suutnud oma keelt ja kultuuri hoida, on lihtsalt lausrumalus lasta see praegu käest ja kuskile välimaale putkata. Loomulikult ei heida ma midagi ette nendele noortele, kes lähevad välismaale õppima. Aga ma loodan, et nad taipavad tagasi tulla, väga loodan.
Kui sa siiski poleks lavakooli sisse saanud, kas oleksid uuesti proovinud?
Ei.
Kindel?
Üsna kindel. Ma niivõrd usaldasin komisjoni. Ja mõtlesin, et kui nad näevad midagi, siis midagi on, ja kui nad ei näe, siis ei ole. Siis ei ole see ka minu koht.
Milles sa ennast katsetel kõige ebakindlamalt tundsid?
Laulmises. Ma ei oska eriti laulda ja mulle ei meeldi laulda. Meeldib, kui teised laulavad. Juba praegu ootan väga öölaulupidu. Koorilaul on üks võimsamaid asju, mida ma tean. Kui me tegime Uku Uusbergiga "Head ööd, venda", kus ta kasutab koori, ja kui see noortest inimestest koosnev koor esimest korda laulis, hakkasin ma lahinal nutma. See oli nii uskumatult ilus! See on nii väga ilus, kui inimene oskab laulda. Ma kohutavalt kadestan neid inimesi, kes oskavad laulda.
Mida sa katsetel laulsid?
Valisin mingi lastelaulu, aga ma läksin nii endast välja, et ei saanud isegi sellega hakkama. Sõnad läksid meelest ja sassi ning siis ma nägin, kuidas Riina Roose, muidu nii armas ja toetav inimene, tegi ka sellist nägu, et issand jumal, jälle nad tulevad oma unelauluga. Sest minu meelest laulis ka Mari-Liis sama laulu.
Seega, kui sa poleks sisse saanud, oleksid sa praegu usutavasti hea psühholoog?
Ma loodan. Kuigi ma oleks läinud ennekõike arstiks õppima, kui ma oleks piisavalt hea matemaatik. Arvan, et arsti elukutset hindan ma siin ilmas üle kõige. Kui ma saaks kunagi oma last suunata, siis ma suunaksin ta arvatavasti arstiks õppima.
Kas sul kooli ajal mingil hetkel ka selline must mõte pähe lõi, et ma oleks pidanud ikkagi Tartusse jääma?
Arvan, et valdaval enamikul lööb see mingitel hetkedel pähe. Aga õnneks see kaob. Usun, et kriis on väga edasiviiv jõud. Nii teatris kui elus. Kriisidest ainult õpid. Mina olen küll õppinud.
Kas pärast lavakooli lõpetamist oli ka teisi valikuid kui Linnateater?
See oli ainuke pakkumine. Ja loomulikult ei kahelnud ma hetkegi. Kohe.
See suvi on toonud sulle kaks suurt ja uhket tööd. Mängisid Nüganeni suvelavastuses revolutsioonist pimestatud tütarlast Kristit ja nüüd siis Juliat. Kaks täiesti erinevat rolli, kaks erinevat lavastust. Kumb sulle endale rohkem mängulusti pakub?
See on selles mõttes väga halb küsimus, et ma ei saa ühte teisele eelistada.
Prooviperiood Vargamäel oli võrratult ilus aeg, koos olid seal suurepärased inimesed. Ja kui tavaliselt küsitakse näitlejalt, kuidas sul tekst pähe jääb, siis seekord küsisid kõik: kuidas sa niipalju joosta jõuad? Aga see on mingi teine energia, mille sa endaga lavale kaasa võtad. Nii et laval olles sa ei väsi. Pärast muidugi. Kuid mulle meeldib rõõmu mängida. Mulle meeldib, kui ma saan endast energiat välja anda. Ja siis see Kristi! Ta on nii tore tüdruk.
Juliaga sama asi. Imearmsad inimesed mu ümber. Finn Poulsen on üks kõige südamlikumaid lavastajaid, keda ma üldse olen kunagi kohanud. Ja Rasmus (Kaljujärv – J.K.), mu partner, on väga väärt poiss. Ja väga väärt näitleja ka.
"Wargamäe Wabariiki" tuli ka tihti vihmas ja külmas mängida. Tervis pidas vastu?
Noor tugev tervis. Mulle meeldib korralikult magada ja kui ma saan oma tunnid täis magatud, peab ka tervis vastu.
Kumba tütarlast on sinus endas rohkem, kas siniverelist ja romantilist Juliat või siis maavillast, ent nii revolutsioonist kui ka armastusest kirglikult süttivat Kristit?
Meie Julia pole üldse sinivereline. Finni ettekujutuses on ta ennekõike lihtsalt üks väike tüdruk, kes on pidanud palju üksi olema ja kes seetõttu räägib palju iseendaga. Ja siis leiab kellegi, kellega tahaks kõike jagada. Enda kujutluses olen muidugi pigem romantiline tüdruk. Kuigi arvan, et tegelikult olen ma Kristi mis Kristi.
Olen tohutult tänulik, et saan Juliat mängida. Ent vististi sellepärast, milline ma ise olen, meeldivad mulle rohkem veel lahtisemad tüübid. Mulle meeldiks mängida Röövlitütar Ronjat. Päriselt.
Loomulikult on Kristi ja Julia suured ja olulised rollid. Aga sama oluline oli "Head ööd, vend" tegemise periood Uku Uusbergiga Kanuti Gildi saalis. Trupp koosnes eranditult mu väga headest sõpradest, Uku kaasa arvatud. See oli natuke nagu tagasi kooli. Heas mõttes. Et sa tuled hommikul kodust lähedaste juurest ja lähed tööle sama lähedaste juurde. Tõesti ilus aeg.
Kui palju sa ise oma lapsepõlves olid Röövlitütar Ronja?
Ei olnud. Olen kogu aeg olnud hästi hea laps. Enda meelest. Meil oli küll õega palju fantaasiamänge. Mängisime ka veel siis, kui ma olin 14 või 15. Sama vana kui Julia. Tegelikult on kahju, et mida aeg edasi, seda kiiremini tahavad kõik täiskasvanuks saada.
Tegelikult oled sa ju ennast hästi sügavalt teatri sisse mässinud, sest ka sinu elukaaslane Kaarel töötab teatris, kelle isa omakorda on tuntud näitleja Tõnu Oja. Kui palju sa teatrit koju kaasa viid?
Juba elukutse valik tingib selle, et sa paratamatult võtad tööd koju kaasa. Kuna töövahend oled sa ise, siis vastasel juhul peaksin ma ennast teatrimajja unustama. Mul on see õnn, et elukaaslane saab väga hästi aru, kui tihti me oma mõtetega oleme üleni teatris sees.
Kas Kaarel on ka sinu tööde, sinu rollide kõige esimene kriitik?
Jah ja kõige suurem. Heas mõttes. Ma väga aktsepteerin tema märkusi. Kõigepealt nutan peatäie ja siis aktsepteerin.
Nutad sa tihti?
Jah, kohutavalt tihti.
Miks? Oled sedavõrd emotsionaalne.
Emotsionaalne on hästi öeldud. Kergelt labiilne oleks vist õigem öelda. Nutan ka siis, kui olen rõõmus või kui näiteks näljane. Kipun paljusid oma emotsioone pisaratega väljendama. Ma ei tea, miks see nii on. Märja koha peal sündinud.
Kas sul niisugust aega ka on, kui sa ei mõtle oma rollidest, ei mõtle teatrist, ei räägi Kaarliga teatrist?
Muidugi! Mulle väga meeldib päris elu. Mu lähimad sõbrannad ei ole teatriinimesed. Ja väga meeldib, et nad elavad täiesti teises maailmas. Ning kui me kokku saame, siis mitte mingil juhul ei räägi me teatrist.
Aga ka kodus meeldib mulle üle kõige argirutiin. Meeldib minna toidupoodi ja vaadata kodus telekat ja pesta pesu. Ning mitte mõelda suurest kunstist.
Ja kui sa ei mõtle suurest kunstist ega tegele argipäevaaskeldustega, mis siis veel sinu päevade sisse mahub?
Mulle meeldib lugeda, filme vaadata, süüa teha, reisida, trenni teha.
Kus trennis sa käid?
Mul on nii häbi seda öelda. Päriselt. Sest seal tehakse väga naljakaid liigutusi väga naljaka muusika järgi. Kogu aeg tuleb olla naljakalt optimistlik. Ma käin aeroobikas. Aga seletamatul põhjusel meeldib see mulle. Trenn annab tasakaalu. Ning uskumatult palju lisapingeid kaob.
Nii et läbinisti tervislike eluviisidega noor näitleja. Kanepit oled proovinud?
Ei vasta.
Sa oled alles selle raske elutse tee hakul. Ometi oled ehk mõelnud, kui kaua sa tahaksid igal õhtul eesriide avanedes lavale astuda?
Oma unistustes elan ma hiljemalt viiekümneselt juba maal ja olen hiigelsuure pere ema. Näis, kas need unistused õnnestub kunagi ka reaalsusega ühendada.
Aga ma ei tea, mulle meeldib see, et ma ei tea...
Kui suur on hiigelsuur pere?
Kunagi oli seitse liiget, siis kahanes viiele, praegu mõtlen, et kolm last oleks päris paras.vahetevahel olen päris möku
Ursula Ratasepp
Sündinud 17. juunil 1982.
2006. aastal lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
lavakunstikooli XXII lennu näitleja erialal.
Alates 2006. aastast Linnateatri näitleja.
Osatäitmised Linnateatri lavastustes:
Naine – J. Tätte "Kaev", 2006
Dina – L. Pirandello "Nii see on (kui teile nii näib)", 2006
Koor – P. Vogeli "Kuidas ma õppisin sõitma", 2007
Osatäitja – W. B. Yeatsi / J. Rohumaa "Impro 3 – Punane
Hanrahan", 2007
Anna van Gogh – N. Wrighti "Vincent", 2007
Tiina – A. H. Tammsaare / E. Nüganeni "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", 2007
Armilla – C. Gozzi "Ronk", 2007
Kristi – Tammsaare/Lennuki "Wargamäe Wabariik"
Julia – Shakespeare’i "Romeo ja Julia"
Kommentaarid