Foto: Teet Malsroos
Inimesed
19. juuli 2008, 00:00

Sven Sildnik keerab (:)kivisildnikuna siga (7)

"Hea inimene võib hea eesmärgi nimel teha kohutavaid asju," ütleb Sven Sildnik, viimasel ajal tuntud kui (:)kivisildnik. "Halbade asjade põhjendamatut kiitmist, inimestele valetamist on minu meelest üle mõistuse palju," selgitab mees, miks ta aeg-ajalt siga keerab.

Kas sa vahel loll ka oled?

Jah, olen küll!

Miks ja millal?

Ma ei tea, kas tark inimene kirjutab raamatuid ja loeb neid suuremal osal oma vabast ajast. Ja kulutab märkimisväärse osa oma sissetulekust täiesti tundmatute autorite kogumisele ja süstematiseerimisele. Ja annab välja luuleraamatuid – kulka toetustega sealjuures, mis pole ülemäära suur raha, ja nende läbimüük pole kõneväärtki.

Põhiosa vabast ajast, mis mul on, tegelen ma asjadega, mis mitte ainult iga teise mõistusega inimese meelest on lollus ja enesehävitamine, vaid vahel mulle tundub ka endale, et see ongi nii.

Töö ajal ma olen täiesti terve mõistuse juures, normaalne inimene. Aga nii kui on vaba aeg ja ma olen piisavalt puhanud – kohe lööb lollus välja.

Vähe sellest, et sa ostad endale raamatuid – ostad endale koguni koomiksiraamatuid.

Viimasel ajal koomikseid küll vähem. Aga nüüd ma olen jõudnud juba nii madalale, et ostan peavooluraamatuid – täiesti head ilukirjandust: Ameerika jutuautoreid, esseiste, natuke luuletajaid ja väga palju lihtsalt head lühiproosat. See ei ole normaalne.

Sina oled üks selle idee autoreid, et eesti kirjanikele peaks maksma palka

Jaa! –, aga mis palka kirjanikule vaja on, tal on ju honorar! Ja kui ta kirjutabki viiesajases tiraažis trükitavaid raamatuid, mille ostavad ära suures osas ta enda perekond ja sõbrad, siis järelikult on see kirjaniku mõõdupuu.

Seda ei ole päris õige minu käest küsida, sest mina ei ole kirjutanud Eesti vabariigi põhiseadust. Mina olen küll kirjutanud Tali valla ametliku ajaloo, mis on seadusena kehtiv tuhat järgmist aastat (ma olen küll jah seadusloome alal päris kõva käsi, õigusruumi disainimise vallas on mul teeneid), aga jah, minu hingel ei ole põhiseadust, mis ütleb: Eesti riik on tehtud selleks, et eesti rahvas, eesti kultuur, eesti keel püsiks. See on ettevõtte Eesti Riik mõte.

Mina kui seaduskuulekas inimene teen eesti kultuuri. Minu kohustused kultuuri ees on täidetud – mina olen oma viiesajases eksemplaris raamatud teinud (enda ja paljude teiste omi, muide 500 on Eestis ikka väga suur luuleraamatu trükiarv). Ja nüüd ma ootan, et riik täidaks oma kohustuse. Ma mitte midagi muud ei taha kui seda, et seadused kehtiksid Eesti riigis. Ma oleks õnnelik, kui see nii oleks.

Mulle ikka aeg-ajalt tundub, et mõni kirjanik hädaldab nagu põllumehed: küll on liiga külm, küll on liiga kuum... ja kui siis lähebki hästi, nagu mullu kartuliga – oli hea aasta ja tuli supersaak –, siis oli jälle häda: kõigil läks hästi, keegi ei osta mu mugulaid!

Põllumeestel on tõesti raske kogu aeg. Aga põhiseaduse preambula ei ütle põllumajanduse kohta mitte midagi. See on põhimõtteline vahe, miks näiteks tööstur võib muretseda, ja see ei peagi kellelgi korda minema. Pankur võib muretseda – see ei lähe kellelegi korda, see on kõrvaline asi. See on Eesti riigi seisukohalt tühine mõttetu tegevus, millega tegelevad näiteks majandajad või bürokraadid või vaba aja veetjad – neil ei ole mitte midagi riigilt saada. Minul on! Ma võin põhiseadust näidata.

Palju riik sulle võlgu on – sinu kultuuriteenete eest?

Kuidas arvutada – turuhindade või keskmise ametniku hinnaga?

Ma ei tea. Kuidas sa üksikutel õhtutel arvutad?

Ma arvutan, et ma töötan kirjanduse alal pärast tööd – järelikult on see vähemalt topelttasu, eks ole.

Teinekord töötad koguni nädalavahetuseti ja riigipühadel.

Just nimelt – see on minu vaba aeg! Ma töötan öösel, varahommikuti, nädalavahetustel, puhkuse ajal – nii et topelttasud. Ja kui ma oleksin keskmine eesti kirjanik, siis ma peaks ju saama keskmist Eesti ametniku palka, mis on umbes 20 tuhhi.

No kas ta nii hull on?

Ütleme, et ma pole päris keskmine kah, ma olen ikka kõvasti üle. Mind võiks võrrelda teenete poolest näiteks Eesti Energia direktoriga – selline võiks olla minu palk. Aga kuna ma töötan vabal ajal, siis topelt! Põhimõtteliselt suurusjärk on sinnakanti.

Keda eesti autoreist sa viimati naudinguga lugesid? Võib-olla tegid väljakirjutisigi?

Ma olen hiljuti lugenud kaht autorit: üks oli Armin Kõomägi ja teine oli Toomas F. Aru. Ja need mulle väga meeldisid – muidu ma neid kirjastama ei hakkaks!

Aga kui sa mõtled neid raamatuid, mis juba ilmunud on, siis ma natuke mõtlen... Eestimaal elanud autoreist ma lugesin üht baltisakslast, kes mulle päris hästi meeldis, jumal, ma ei suuda ta nime isegi meenutada... kas ta oli, "Vana vabahärra majas" on romaani nimi, aga selle vonni nime ma ei mäleta. Godisco? Bodisco? (Theophile von Bodisco, selgub hiljem – R.K.)

Aga väga palju, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis kõik asjad, mis ma olen viimasel ajal, viimase kuu jooksul, lugenud, on olnud ingliskeelsed. Viimane kuu üldse on olnud väga tihe, eriti lugemise aega pole olnud.

Tööst vabal ajal täidad sa sulle põhiseaduses pandud kohustust, kandes edasi eesti keelt ja kultuuri.

Ja kuna riik pole oma osa täitnud, siis ma pean teenima ka raha, et seda kohustust täita.

Just seda ma tahtsingi küsida: mida sa töö ajal teed?

Töö ajal ma teen reklaame.

Me kõik teame sinu tehtud reklaame peast?

Ei tea. Ja ei saagi teada. Agentuur ei kirjuta ju kunagi nime peale.

Kui sa juhtud kirjutama – töö raames – mingit kolumni või mingit jutlust nime Pastor all, siis...

Need on mul pigem hobid, need ei ole asjad, millega ennast elatada.

Sa tükid oma kolumnides pahatihti inimeste kohta halvasti ütlema.

Võib nii olla küll.

Kust see tuleb?

Väga palju on halbu inimesi. Ja kui nende kohta öelda head, oleks see ju vale!

Su urisev stiil on suuresti tähelepanu saamiseks, endale ja oma teemale reklaami tegemiseks?

Ma ütleks ikkagi, et see on pigem tasakaalutaotlus. Seda halbade asjade põhjendamatut kiitmist, inimestele valetamist on minu meelest üle mõistuse palju.

Nimeta mulle kolm halba asja, mida me keskmiselt kiidame.

Üks asi, mida näiteks väga paljud ajakirjanikud kiidavad – ja mis põhimõtteliselt on ääretult perversne –, on investeerimine.

Miks peaks inimene investeerima? Ja – meie postkasti satuvad need reklaamid just siis, kui poole aasta pärast on tulemas börsikrahh ja aktsia maksab poole vähem kui siis, kui ta müügile tuli.

Ma tean paljusid ajakirjanikke, kes metoodiliselt oma mingisuguses raadiokolumnis või kuskil mujal räägivad erinevate investoritega: kui tore on investeerida, kui tore on teha oma rahaga pangale head ja päästa nende halbu pabereid. Pangad teavad, et nüüd juhtub – nad on ju targemad kui väljast paistab –, ja siis need mõnusad ajakirjanikud – targad, intelligentsed inimesed – põhimõtteliselt petavad. Soovitavad inimestel osta rämpsu, paigutada vaevaga teenitud sendid mingisugustesse mõttetutesse paberitesse.

Ja seda tehakse kogu aeg. Enne kui tuleb pangakrahh, tehakse alati meeletud PR- ja reklaamikampaaniad... see käib niimoodi.

Nimeta paar halba asja veel.

Ma võin rääkida hästi pikalt igasugusest mõttetust elustiilikraamist: tarbimisest, edukusest, tööorjamisest...

Tööorjamisest! Sa ise ju orjad samamoodi, et saaksid vabal ajal tegeleda kirjandusega, aga et muu hulgas oleks ka majaliising ja krediitkaadrivõlg makstud.

Ma teen seda ainult sellepärast, et riik ei täida oma kohustusi! See on minu aja ja ühiskondliku ressursi raiskamine. See on sama hea kui võtta mingi väärtuslik materjal... mis see võiks olla, see on sama asi kui mikroskoobiga naelu seina taguda. Mikroskoop on peene töö riist, ta võiks teha spetsialisti tööd, aga proletaarne riigivõim kasutab seda lihtsalt kana peade lömastamiseks.

Kirjaniku kasutamine mustal tööl on minu meelest amoraalne. See ei ole mitte kellegi huvides. See on üksikute inimeste kasu saamise eesmärgil.

Mis sulle Eesti riigis kõige rohkem meeldib?

Mulle meeldib, et seda riiki enam ei ole! Et kirjutati alla Lissaboni leping, loobuti igasugusest isemõtlemisest, noh, me oleme ju tükk aega olnud olukorras, kus 80 protsenti seadustest tuli kuskilt keskusest, praegu on selleks Brüssel, ja nüüd siis loobuti veel sellest viimasest.

Mulle meeldib, et riik, mis ei tööta riigina, on võtnud ennast kokku ja end põhimõtteliselt hävitanud: loobunud kõigest sellest, mis on riigile omane.

Millega see lõpeb?

See lõpeb sellega, millega on ta alanud – lihtsalt rahategemisega. Seda on tarvis mõnel rikkal inimesel: et neil oleks suurem turg, et üksikud seadused ja riigid neid ei segaks, et kõik käiks ludinal ning inimesed teeksid palju tööd ja maksaksid raha sinna, kuhu tarvis. Põhimõtteliselt on see orjus.

Mulle meeldib võrrelda seda sunnitööga. Kui sa said Siberis 25 + 5, oli sul okastraataed ümber; sul oli nari, kus sa magasid; sulle anti ette mingisugune metsalank, kus sa said langetada. Eluasemelaenuga saad kah 30 aastat, aga sa otsid ise endale nari, ise ajad end igal hommikul langile, mille sa ise oled endale otsinud.

Aga sa ise pole ju kah mingi partisan. Orjad samamoodi.

Jah, aga ma saan aru, mis toimub. Erinevalt väga paljudest inimestest, kes ei saa absoluutselt mitte millestki aru.

Nagu äsja uurimused näitasid: Eestis on 7 protsenti noori, kes ei oska enam lugeda, nad ei mõista teksti. Nad lihtsalt ei saa aru keerulistest lausetest. Nad saavad aru lausest "Koer läks õue" – see on umbes nende mõtlemise piir. Kusjuures Eestis on seis veel väga hea, paljudes riikides ei oska üle 50 protsendi inimestest lugeda. Need inimesed on ju väljaspool tsivilisatsiooni! Nad elavad ma ei tea kus!

Nad elavad –Teleka ees.– messindžeris, blogisfääris, inimesed on seoses arvuti ja Interneti levikuga hakanud meeletult kirjutama.

Jah, aga blogisid on ju erinevaid. Ja kui sa ei oska lugeda, siis sa ei oska ju lugeda ka väärisblogi.

Sinu oma on väärisblogi?

Suures osas küll.

Sest sa oled hea kirjanik?

Küll!

Sünnita mulle praegu, palun, üks haiku.

Ma ei tee seda. Ma töötan üksinduses. See on nagu esimene tingimus. Ma koosolekutel üldjuhul isegi ei mõtle – kui selleks ei ole tapvat hädavajadust.

Kust sa inspiratsiooni otsid? Sestsamast õnnetust interneedusest?

See on nii ja naa. Sageli juhtub see lugedes, sageli juhtub see jalutades. Eks see kütus on ikka meeleolu, mingi meeleolu muutus. Tõus või langus. See võib olla seotud erinevate asjadega.

Aga ega ma eriti otsigi. Inspiratsioon pigem vedeleb maas. Kui sul on lihtsalt natuke vaba aega ja natuke rohkem jõudu, kui pärast tavatööpäeva lõppu, siis on see lihtne tulema.

Sul vaenlasi on?

Võib-olla on. Aga ma ei tunne, et ma iga päev vaenlaste pärast kannataksin.

Tuttavaid inimesi, kes sulle tänaval "tere!" ei ütle, tuleb ikka vastu?

Mõni selline ikka on. Samas on veider see, et enamik inimesi tulevad: "Oo, raadiopastor, tore! Küta edasi! Jee!" Selliseid, kes tuleks ja ütleks: "Ära enam tee! Lõpeta ära! See asi ei kõlba kuskile!" – selliseid ma ei mäletagi. Ühe korra küll üks purjus inimene kuskil õllekas ütles, et see asi talle ei meeldi.

Aga pigem on vastuvõtt üllatavalt positiivne.

Kust see ülbus võtta endale nimeks raadiopastor?

Meil on ju olemas raadiopastorid! Avalik-õiguslikud raadiopastorid, riiklikud vangla-, sõjaväe- ning politsei jutlustajad, mis kõik. Samas – meil ei ole hommikul kirjanikku raadios, kes loeks luuletusi või räägiks uutest raamatutest. Ei ole ju! Ma mõtlesin, et järelikult minul kui kirjanikul ei ole mingeid väljavaateid ja ma lähen trendiga kaasa ning püüan raadiopastorina läbi lüüa. Tõsi küll – jumalat ma ei usu, aga paljud need pastorid ikka usuvad! Mina vähemalt tunnistan seda.

Mis sul peale kirjutamise veel hästi välja kukub? Mida sa käsitsi teha oskad?

Ma oskan muru niita. See on üks väheseid asju, kus sa näed käegakatsutavat töötulemust: muru läheb tihedamaks, ta läheb tihedamaks. See on päris kena!

Kui sa üldiselt hommikust õhtuni füüsilist tööd ei tee, siis on see väga eksootiline.

Mulle ei meeldi teha trenni. Ma ei salli absurdset harjutamist kummalises seltskonnas, kes rauakangi tassib ja tõstab ja venitab. Ma teen parem natuke remonti või niidan muru või tassin puid. Kui sa teed mingeid mõistlikke asju, siis sa tundud endale mõistlik inimene.

Eesti keelt valdad sa perfektselt?

Kaugel sellest. Ma valdan väljenduslikku poolt, aga komasid ma küll ei oska panna.

Kui sulle praegu gümnaasiumi ortograafia peale teha etteütlus...

Kardan, et jään vahele, jah. Kuigi ma olen Reet Kasikule kaasaegse eesti keele arvestuse ära teinud. Ma olen kokkuvõttes suutnud ikkagi mingi lati ületada, aga see ei ole mulle loomuomane.

Mul on see paha asi, et kui ma kirjutan, siis ma lähen nagu transsi, ma teen jubedaid näpukaid ja seda saab ju blogist näha, mis seal toimub, see on täiesti üle mõistuse.

Transsi? Mida see tähendab? Hakkad nägema lugu filmina nagu Tammsaare?

Sa lähed sinna täiesti sisse. Sa ei näe enam, mis klaviatuuril toimub, mis seal kuradi ekraanil toimub. Ainult see, mis pea sees on, see on järel. Ma arvan, et see on tõhus vahend, aga minul see õigekirjaga küll kokku ei käi.

Mis on sinule tabu?

Ma ei tea... ma ei söö sitta –, näiteks mul on väga palju tabusid, ma ei tee ikka enamikku asju, mida võiks pahedeks pidada. Ja ma ei tee neid sellepärast, et need on tabud, vaid need ei huvita mind. Muide Barry N. Malzbergil on huvitav teooria selle kohta, et kirjanduses ei ole uusi ideid, on ainult tabude rikkumine.

Mis sind pahedest huvitavad?

Mulle meeldib väga laiselda, mulle meeldib olla kõrk, mulle meeldib liigsüüa, sellega minu napp pahedevärk vist lõpeb.

Kust tuleb Sven Sildniku esinejanimi Kivislidnik?

See on sellest Tartu sillast – Kivisillast.

Ja mida see kummaline sulgude vahel olev koolon tähendab? Sa ju palud oma nime kirjutada: (:)kivisildnik.

See on minu logo. See on kärss, see on seakärss.

Siga on külili?

See on seakeeramisest. "Siga keerama" – see on selline väljend. See on mu toodetele omane, et seal keeratakse siga.

Mitte et sa poleks hea inimene.

Hea inimene võib hea eesmärgi nimel teha kohutavaid asju.

Sven Sildnik ehk (:)kivisildnik

Sündinud 3. jaanuaril 1964 Rakveres.

Koolidest on lõpetanud Rakvere 1. keskkooli. Pooleli on jäänud: Eesti Põllumajanduse Akadeemia (1982–1986, agronoomia); Tartu Ülikool (1986–1989, ajakirjandus), Tartu Teoloogia Akadeemia (1990–1991. "Ma tavaliselt väidan, et õppisin seal homileetikat, matusekõnede pidamist.")

Kuulunud kirjanduslikku rühmitusse Hirohall, Tartu Noorte Autorite Koondisesse, Eesti Kostabi Seltsi.

Ansambli Whaw! Zaiks laulja.

Aastast 2006 Euroopa Liidu vastase Eesti Iseseisvuspartei peasekretär.

Töötanud ajakirjaniku ja reklaamitegijana, kirjutanud ohtralt kolumne, praegu peab Raadio 2s religioonikauge raadio­pastori ametit.

Avaldanud luulet ja proosat.