Põhjanaabrite festarisuvi on täies hoos: "Tuska Open Air" (3)

Reede, 27. juuni - haarava filmi loomiseks alusta plahvatusega ja edasi lisa vaid tempot

Rada7 pressidessandi hommik hakkas teadusliku eksperimendi tähe all - uuriti, kas kena päikesepaistelist ilma, popkultuuri käsitlevat ja subkultuuride üle ironiseerivat seltskondlikku vestlust ning pudelit "Vana Tallinnat" ühendades on võimalik niigi napp merereis veel kiiremini mööda saata. Hüpotees leidis kinnitust - aja kiirendamine on võimalik. Helsingis viidi üleliigne pagas hotelli ja festivalikogemus nimega "Tuska 2008" võis julgelt alata.

Legendaarne Hollywoodi lavastaja Cecil B. DeMille on öelnud, et haarava filmi loomiseks alusta plahvatusega ja edasi lisa vaid tempot. Et sama mudel toimib ka festivalide puhul, tõestas edukalt avaartist - soomlaste kaamos-thrashi monster Mokoma, kes siinkirjutaja arvates andis ühe parima kunagi Eestis toimunud sisekontsertidest kevadel Rockstar'sis. Härrade pärastlõunane sett tõestas, et võrdselt hästi tuntakse end nii tillukeses rokiklubis kui ka hiiglaslikul festivalilaval. Vokalist Marko Annala kalpsas mööda lava ringi nagu suure habeme ja pikkade juustega Duracelli jänku ning kitarristid Tuomo Saikonen ja Kuisma Aalto võlusid oma pillidest päeva esimesi moshpitte saatavaid riffe. Põhisetti lõppetav "Kasvot kohti itään" pani kaasa laulma nii vastu lavabarjääri surutud hardcore-fänni kui ka festivaliala teises otsas vorste grilliva koka.

Endise Sentencedi kitarristi Sami Lopakka uue, venekeelset doom metalit viljeleva bändi Kursk iseloomustamiseks tabavaim oleks ehk öelda: Black Sabbath idanaabrite keeles. Viimse võimaluseni täistopitud telk tekitas kuulajas tahes tahtmata tunde, nagu viibitaks mõne viimasest ilmasõjast pärit diiselallveelaeva pardal, kus bänd on komandörid ja publiku kohustus on vastu vaidlemata alluda lavalt kostvatele käskudele, mis pärinesid aasta alguses ilmunud plaadilt "Cherno". Ekstra stiilipunktid lähevad härra Lopakkale AK-47 (Kalašnikovi automaat aastast 1947) kujulise kitarri eest.
Eks peitub soomlaste kergelt melanhoolse näomaski taga viikingi süda, mis ihkab aeg-ajalt laevale astuda, võõramaa randa purjetada ning seal omatahtsi röövida, põletada, tappa ja vägistada. Et siis uuesti laeva pardale astuda ja tagasi kodu poole suunduda (sarnasused tänapäevaste vodka-turistidega on puhtjuhuslikud). Nii pole imestada, et praegu oma seitsmenda plaadi kallal töötavad viiking-metallistidest koosnev Amon Amrath kogus pealava ette vägagi arvestatava fännide hordi, mida vokalist Johan Hegg koos bändikaaslastega "An Ancient Sign of Coming Storm" ja "Valhalla Awaits Me" sarnaste sõjahümnidega uuteks rüüsteretkedeks üles küttis.

USA teadlased on raisanud miljardeid, et luua laboritingimustes pisikesi keeristorme, uurimaks, kuidas need tohutu purustusjõuga loodusnähtused käituvad ja mis juhtub asjadega, mis nende teele jäävad. Pärast 27. juunit võin julgelt väita, et sarnaseid uuringuid saab läbi viia märksa odavamalt. Vaja läheb vaid 1000 või enam fänni ja ansamblit nimega Stam1na. Bändi esinemise ajal tekkivad circle-pitid oma õhuvooludega peaksid rahuldama ka kõige kapriisema teadlase soovi uurida, milline näeb lähedalt vaadates (või lausa seal sees olles) välja üks tornaado.

Ja siis jõudiski kätte hetk, mille nägemise nimel paljud olid oma higi ja verega teenitud raha festivalipileti eest välja käinud. On vähe bände, kes võivad julgelt öelda, et nad on olnud mingi muusikastiili loojad. Veel vähem on bände, kes võivad öelda, et viibitud on koguni kahe stiili sünni juures. Oma taasühinemistuuril "Tuskalt" läbi põiganud Carcass (UK) on üks selliseid haruldusi. Bänd, kelleta ei oleks goregrindi ja ka meloodilise death metali nägu oleks ehk hoopis teine. Carcassi vaikusest saadetud lavaletulekut võis võrrelda vana prohveti saabumisega. Noored vahtimas suu ammuli, kuidas panevad pillid kaela neli meest, kelle tegemistest nad vana kooli meestelt legende kuulnud on. Vanad vapralt õllepudelit pigistamas ja pisaraid tagasi hoidmas, teades, et kohe on võimalus kuulda lugusid, mille saatel möödus nende noorus.
Kuigi siin-seal kostis kriitikat Carcassi heli aadressil, oli nende esinemine ilmekaks avalöögiks kaheosalisele õppefilmile nimega ‘'Vana kooli juba oskab''. Selle teises osas astus üles Entombed (SWE). On hea teada, et meie pidevalt muutuvas maailmas on kaljudena olemas maksud, korrumpeerunud poliitikud ja Entombed. Erinevalt maksudest ja poliitikutest on Entombedit aga alati rõõm näha. Bänd, mis naudib iga laval oldud hetke ja kelle esinemine oli paljude külastajate jaoks festivali kõrgpunktiks.

Mida on rohkem, kas liivateri Hietaniemi rannas või Dimmu Borgiri särke Helsingi kesklinnas ja Tuska festivalialal reede pärastlõunal? Loobusin lugemast, kui jalutuskäigul hotellist festivalialale sain juba esimese minuti jooksul kümme särki täis - liivaterad jäid ilmselgelt vähemusse. Varases nooruspõlves Soome telekanalilt Yle 1 nähtud video "Morning Place" oma kunstvere ja WW2 uudiste lõikudega oli omal ajal jätnud võimsa mälestuse kui millestki väga tr00st ja evilist. Tuska esinemine päris selliseid tundeid enam ei tekitanud. Samas ei saa väita, et bändil populaarsusest puudu oleks tulnud. Ka visuaalsest küljest poleks bändile nagu midagi ette heita, ometi valdas esinemist vaadates tunne, et suures pimedas saalis, kus valgusshow paremini esile pääseb, suudaks bänd tugevama reaktsiooni välja võluda.

Laupäev, 28. juuni - surmasein ehk suured sinikad ribide piirkonnas

Vägagi lihtne oli hommikul hosteli söögitoas ja hiljem festivaliplatsil teha vahet inimestel, kelle jaoks oli festival alanud juba reedel ja jätkunud varaste hommiku tundideni Virgin Oilis, Tavastias või Nosturis toimunud afterpartyl. Vaikselt võnkus äsja rabamülkast tõusnud soovanakesteks riietunud inimmass festivaliala poole, aeg-ajalt soomekeelsete roppustega peas lõhkuvat pohmakat põrgu alumistesse kihtidesse sajatades. Enne festivaliala väravat peatutakse pargis, tarbimaks üht või mitut kerget õlle, et seeläbi pisutki inimlikumat väljanägemist saavutada. Et siis liituda nendega, kellel veel taskud merchi ostmiseks mõeldud rahast punnis ning pohmell ja ligilegendaarne särgipäevitus alles tulevikumuusika.

Teise päeva esimesed detsibellid tõi publiku kuuldekanalitesse Kalmah - Soome soodest ja rabadest inspiratsiooni ammutavad meloodilised death-metallistid. Bänd lubas algatuseks publiku ilma pikema jututa esimesse ettejuhtuvasse mülkasse uputada. Oli nüüd põhjuseks vägivallaga ähvardamine või allkirjutanu jaoks kergelt Children Of Bodomit meenutav kiire riffimine, aga publk sai käima tõmmatud.

Paar aastat tagasi Tallinnaski esinenud soomekeelset death metalit viljelvat bändi Sodanjumalat vaatades tõstis pead tunne, et järgmisel festivalil esinevad need härrased juba pealaval. Sõda ja Soome militaarajalugu lahkavad lood mõjusid publikule sütitavalt ja kutsusid esile korraliku moshpit'i, mis põhjustas paljudel rea sinikaid ribide piirkonnas ja päädis festivali esimese wall of death'iga.

Järgmisena astus publiku ette poolakatest koosnev Behemoth. Laulja Nergali lavalised tegevused ulatusid tr00'dest ja kVlt'idest rituaalidest (mille käigus muuhulgas rebiti tükkideks hotellist kaasavõetud piibel) lapslikute trikkideni. Muusika aga vajutas kuulajad maakamarasse otsekui linttraktoriga.

Fields Of The Nephilim pakkus üksjagu vaheldust. Kuigi publiku hulgas levis arusaam, et FOTN oleks toiminud paremini hilisemal esinemisajal või täiesti pimedas klubis, kus valgusshow, strobo ja suitsumasinatoss oleksid paremini mõjule pääsenud. Ettekandele tulnud lood tõid allkirjutanu vaimusilmas pildi üle Siberi avarate lumiste väljade loojangu poole ratsutavatest kauboidest.

Rootslaste Dream Evil kandis ette peatükke raamatust "The Book Of Heavy Metal", sundides terve oma etteaste ajal publiku käsi heavy-märkidena taeva poole tõusma.

Usklik kogemus, multiorgasm, parim, mida minu silmad on näinud - selliseid sõnu sai festivaliplatsil ja klubides jätkupidudel laupäeval kuulda tervelt kolme bändi kohta. Neist üks oli Primordial, kes suutis innukalt iiri folki ja eksperimentaalselt black metal'it segades luua imelise atmosfääri isegi hoolimata lauljat vaevanud kurguprobleemist.

Ja siis jõudis kätte Morbid Angeli kord. Õnneks oli David Vincent vahepealselt päevatöölt bändis Genitorturers kaasa võtnud vaid pentagrammiga PVC-särgi ja jättnud muusikalised laenud tegemata. Fännid võivad julgemalt hingata - ettekantud uue loo põhjal polnud industrial-sampel'itest ja gooti mõjutustest lõhnagi, küll aga leidus lademes vanakooli death metali riffe ja blast beate.

Pikale päevale väärika punkti pani Rapture.