Inimesed

Pime poiss läheb üksi maailma avastama (10)

Silja Paavle, 27. juuni 2008 00:00
VALGE KEPI KIUSTE: Vahetusõpilase aasta pole mineja jaoks nimelt odav – Jürgenil tuleb terve aasta eest tasuda osalemistasuna 64 000 krooni, millest 38 000 on ettevõtlikul noormehel praegu olemas. Aasta Ungaris algab tal küll juba augustis, kuid Jürgen raha kokkusaamise pärast ei muretse. «Kui vaja, saab YFU vahendusel ka pangast laenu võtta,» on poiss muretu ja tunnistab samas, et ehk on temas liiga palju nooruslikku uljust. Foto: Aldo Luud
"Mine, ja näe maailma," kostsid sõbrad pimedale Jürgen Dengole, kui poiss neile teatas, et läheb aastaks Ungarisse vahetus-õpilaseks.

"Miks mul selline mittevajalik omadus nagu nägemine puudub, ei tea keegi," märgib 17aastane Jürgen Dengo lustakalt. Sünnist saati pime poiss usub, et on vahel õnnelikum, kui mõnda asja ei näe.

"Oma pimedusega olen ma isoleeritud globaalsest paanikast mind ei morjenda kaksiktornide kokkukukkumine ega see, et Birmas hukkus tormi tagajärjel 200 000 inimest," lausub ta. Kuid tunnistab samas, et päris külmaks teda maailma hädad siiski ei jäta Jürgen andis end üles ühele internetipõhisele heategevusorganisatsioonile, et vajadusel hädalisi aidata.

Valge kepiga võõras linnas

Kuidas pime internetis surfab? "Võimalusi on mitmeid," valgustab Jürgen. Arvutile saab paigaldada ekraanilugeja või punktkirjariba. Tartu Emajõe koolis just 10. klassi lõpetanud Jürgen kasutab iga päev ekraanilugejat.

Ja just selle ekraanilugeja abil ta vahetusõpilaste organisatsiooni YFU juurde jõudiski, neile oma Ungarisse sõidu soovist teada andis ja sõidule eelnevad vestlused edukalt läbis. Koguni nii edukalt, et sai ka YFUlt stipendiumi 20 000 krooni.

Muide, vahetusaasta Ungaris veedab poiss saatjata. Üksi uitab ta ringi ka mööda Eestit Jürgeni vanematekodu on Harjumaal Ellamaal, koolis on ta kümme aastat käinud aga Tartus.

Uljalt tuiskab Jürgen ringi ka mööda linnatänavaid ja kui tema ülikiirele kõnnakule hooletult ette jääda, võib talt teinekord üsna valusalt valge kepiga saada. "Mida suurem on minu liikumiskiirus, seda suurem on jõud kepil," selgitab Jürgen. "Valge kepp on minu jaoks enesekindluse sümbol, mis näitab, et mina üksi liigun keset linnadžunglit."

Äraeksimist poiss ei karda. "Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma. Minul viivad kõik teed sinna, kuhu mul vaja. Kui eksin ära lähen algusesse tagasi ja hakkan uuesti minema. Vahet ju pole, kas ma jõuan kohale või ringiga," naerab noormees.

Budapestis ootab Jürgenit pere, kellest ta hetkel veel midagi ei tea, kuid keda koos pimedat noormeest vastuvõtva kooliga praegu usinalt koolitatakse.

Tulevane Eesti suursaadik?

Ungarisse sõit pole noormehele kaugeltki esimene välisreis. Jürgen on tuisanud Läti, Leedu, Vene, Soome ja Saksa tänavail. Eredaim mälestus on Jürgenil Soomest pimedate muusikahuviliste laagrist. "Seal oli 80 kohutavalt lahedat muusikut üle kogu Euroopa," meenutab ta õhinal.

Jürgen on õppinud muusikakoolis akordionit, praegu õpib flööti. Bändis Tume mängib ta süntesaatorit.

Muusikukarjääri Jürgen siiski ei plaani. Noormees kavatseb mõnes rahvusvahelises ülikoolis saada korraliku kraadi näiteks rahvusvaheliste suhete alal ja siis Eestisse tagasi tulla. "Ükskord nägin unes, et olen suursaadik," naerab ta.

Jürgen on veendunud, et mitte unistused pole need, mida teoks tehakse, vaid ikka soovid. "Unistus on midagi sellist kättesaamatut, soov aga midagi konkreetset," selgitab ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee