Pime ühe käega mees vormib oma igatsused lauludeks (2)

Nägemise ja käe kaotas Erich Part sõja lõpul, kui põllult miine korjas. Ta mäletab oma kodukandis Tudus laiunud põldude kohal rippunud hallide pilvedega taevast, milles päikest ei paistnud. Ja siis käis pauk ja saabus praeguseni kestev pimedus.

"Aga ega ma sellest väga rääkida ei taha, meel läheb nukraks," nendib 79aastane vanahärra. Raskemeelsus kipub peale tulema just viimasel ajal, sest vanusega koos on lisandunud hulgaliselt tervisehädasid ning muusikuna omal ajal põnevat ja seiklusrikast elu nautinud mehe päevi täidavad enda sõnul vaid söömine, magamine, raadiokuulamine, lugemine ning jalutuskäik Tartu linnasüdames asuva maja hoovi siseõue päikest nautima.

Unistavad ja nukrad laulud

Üks suur pimeda mehe hobi on lugemine. Tõepoolest, see ei ole trükiviga – mehe hobi on lugemine. Aga ta ei tee seda tavapärasel moel silmadega paberile trükitud tähti neelates, vaid loeb sõrmede abil punktkirja ja kuulab heliraamatuid. Praegu on ta võtnud nõuks läbi lugeda oma poisikesepõlveraamatud ja ammutab neist kõigist sõnu sootuks teise pilguga kui aastaid tagasi. "Kui näiteks "Robinson Crusoes" jätsin vanasti nii mõnegi koha vahele, siis nüüd ei raatsi ma ühestki sõnast loobuda," sõnab ta.

Selle kõrval on tema päevades endiselt kindel koht muusikal. Kõige sagedamini võtab mees kätte suupilli – koos lapselastega korterit jagav mees ütleb põhjuseks asjaolu, et suupilli saab oma toas mängida – ja laseb sel heliseda. Virtuoosne esitlus laseb tillukesel pillil kõlada kui akordionil.

"Avalikult esinesin viimati kaks aastat tagasi. Aga ega mul esinemiseks tahtmist ka enam pole, eks ma olen vanaks jäänud," tähendab ta.

Peaaegu iga päev võtab pime mees ette ka käigu naabertuppa klaveri taha. Ja mängib seal oma ühe käega lugusid nii, et kui ei näeks, ei usuks selle ühe käe sõrmede väledust – mööda klahve tundub libisevat kui mitte kolm, siis kaks kätt kindlasti.

Niisama mängimise kõrval aga sünnivad tal kuskilt südamepõhjast veel praegugi unistavad ja veidi nukradki laulud. "Mulle kohe meeldib tunnetega mängida," märgib Erich ja esitleb ajakirjanikule oma lugu "Langevad lehed".

Omal ajal mitme pimedate laulu- ja puhkpilliansambli algatajana tegutsenud ning nendes aktiivselt kaasa löönud Erich Part tunnistab, et muusika ongi tegelikult see, mis tema päevadesse sisu annab. "Mul on vajadus endast välja anda, midagi, mida ma seesmiselt kuulen. Ma tahan, et keegi teine ka seda kuuleks," lausub ta.

Kuigi Erich on teinud laule mitme Eesti luuletaja, nagu näiteks Manivald Kesamaa, Lehte Hainsalu ja Ellen Niidu sõnadele, on ta veendunud, et häid laulusõnu pole kerge leida. Seepärast ta luuletab ka ise. "Kuigi ega see luuletamine miski mehetöö ei ole," naerab ta.

Vormib igatsuse lauludeks

Erich tunnistab, et igatseb palju kirutud nõukaaega taga. Siis oli pimedatel rohkem töö- ja vaba aja veetmise võimalusi, muusikalembestel esinemisvõimalusi ning toimetulekugi pärast ei pidanud nii palju muretsema. Praegu peab ta toime tulema 4800kroonise pensioniga, millest 1500 krooni kulub

üürile, peaaegu 2000 ravimitele ja ülejäänu tuleb igapäevaste kulude vahel ära jagada. Aga Erich ütleb, et tänu lapselastega korteri jagami­sele jääb tal teinekord raha üle ka. Kui kõik kulud tuleks üksi kanda, siis muidugi toime ei tuleks.

Laulude loomine pelgalt mapi vahele ning igatsus noorusaegade ja kaks aastat tagasi surnud abikaasa järele ei tähenda, et Erich on õnnetu. Vastupidi. "Sain koos abikaasaga veeta üle poolesaja ilusa aasta, meil sündis kolm toredat last, mul on kaheksa lapselast ja kaks lapselapselast, mul on oma kodu," loetleb ta. Ainus, millest mees on hakanud puudust tundma, on nägemine – varem teiste pimedate seas askeldades oli tal tegemisi nii palju, et nägemise järele igatsemiseks aega ei jäänud.

Praegu ei ole muud võimalust kui igatsus lauludeks vormida.