Inimesed

Päike, president ja Volkonski "Die Woche" – Eesti punk elab! (12)

Kaire Kenk, 9. juuni 2008, 00:00
MINU IDEE: Silma hakkas uhke sinimustvalge harjasoengu ja peeglitega kaunistatud kuuega härra. See on Tartu rahvaülikooli segakoori HaleBopp Singers dirigent Lauri Breede. «Juuksur ikka tegi selle soengu,» naerab ta. «Aga idee oli minu oma!»Foto: Arno Saar
Üle 5000 inimese – nii laulja kui ka kuulaja – kogunes laupäeval Rakvere Vallimäele Eesti esimesele punklaulupeole, et üheskoos klassikaks kujunenud hitte laulda.

"Eks punklauludele kooriseade tegemine oli üksjagu raske," ütleb üks laulupeo dirigente Hirvo Surva. "Kui esimesed laulud ette võtsime, siis tundus, et neil polegi viisi! Kuid kõik lahenes. Kui lauljad tahavad laulda ja kuulajatele laul meeldib, saab igast laulust asja. Punkmuusikal on ju oluline koht 1980–1990ndate Eesti ajaloos. Need olid esimesed nii julged laulud. Ja juba seepärast tasub neid meeles pidada ja uuesti laulda," mõtiskleb ta. "Ja kui häid lugusid on punkmuusikas, "Tere, perestroika!" näiteks või "Insener Garini hüperboloid"."

Hirvo Surval on ligi 1700 mõttekaaslast 71 Eesti koorist, kes punklaulupeost osa võtsid ning kaunist päikeselisest Rakverest täiesti ehtsas laulupeorongkäigus läbi marssisid. Koos hurraa! hüüete ja loosungitega. "Meil on võhma!" hüüab üks koor. "Das ist die Woche!" skandeerib teine. "Mees ühe laia lapsega!" tutvustab ruuporiga teadustaja järjest peopaigale saabujaid. "Kaks keskealist härrasmeest! Türi noortekoor!"

"Elagu punk!" hüüab rongkäiku vaatama kogunenud publik. "Valu punkaritele! Elagu Kentuki lõvi!" üritavad nad provotseerida. Kuid meeleolu on nii leebe, et isegi ühe pealtvaataja provokatiivne "Sieg heil!" jääb tähelepanuta.

Presidendi julge kõne

Tõenäoliselt pole president Toomas Hendrik Ilves veel kunagi varem saanud nii marulise aplausi osaliseks. Publikul on plaksutamisest lausa silmad märjad – nii sügavalt hinnatakse presidendi julgust tulla sellist pidu avama.

"Mis on põhiline?" küsib president Toomas Hendrik Ilves oma avasõnas ja publik tervitab üksmeelselt teada-tuntud sloganit. "Üks kultuur elab, kui ta võtab endaga kaasa kõiki uusi suundi ja mõjutusi. Eesti vabanemisele oli punkliikumine väga oluline", ütleb Ilves. Sest kes muud kui just punkarid hakkasid esimesena naeruvääristama nõukogude võimu. Ja teine asi, mis on põhiline, on laulupidu. Mul on hea meel, et te olete need kaks traditsiooni kokku viinud," ütleb Ilves ja tema lühikese, kuid mõjuva kõne lõpp mattub kärarikkasse aplausitormi.

"Me peame laulupidu! Esimest eestimaist punklaulupidu!" ütleb ekspunkarist Rakvere linnapea Andres Jaadla oma avakõnes. Kuigi punklaulupeo mõttele oli ka palju hukkamõistjaid, toetas Rakvere linnavalitsus üritust igati.

"Tuli on süüdatud. Sammas on avatud!" teadustatakse kõnetoolist pühalikult. Punklaulupeo ajaks valmistas kujur Simson von Seakyll ehk Seaküla Simson koos sõpradega vanarauast punkvabadussamba.

Siis ronib dirigendipulti peo peakorraldaja Üllar Saaremäe ja avab laulupeo Johnny Rotteni kirjutatud legendaarse hitiga "Anar­chy in the U.K." Peo avalauluks on muidugi Eesti kõige tuntum punklaul, Villu Tamme ja J.M.K.E. "Tere, perestroika!", mida oskab iga peoline kaasa jorutada.

Villu eluunistus täitus

Villu: "Kas minu eluunistus on täitunud? Kui mingi sündmus teeb inimesed õnnelikumaks ja rõõmsamaks, siis jaa, minu eluunistus – pidada maha üks tõeline punklaulupidu – on täitunud," ütleb punkar Villu Tamme.

Aga miks on ehtsaid stiilseid punkareid peol nii vähe, et mitte öelda – neid polegi? "Asi on pigem intellektuaalne – punkmuusika, laulusõnad ja kõik muu," ütleb punklaulupeo peakorraldaja Üllar Saaremäe.

"Vaatan ka juba ammu, et riietus poleks niivõrd punk, kuivõrd mugav ja mõnus seljas kanda," muigab Villu oma T-särki ja teksaseid vaadates. Vaid soeng – alati ereoranž või roheline – selle puhul mees järeleandmisi ei tee. Noorukesed (nais)pungihakatised piiravad teda monoliitse massina. Kes tahab autogrammi laulusõnadele, kes rinnale, kes jalale. Villu, hea mees, täidab naiste soovid.

"Ega Villu polegi mingi õige punkar," avaldab autogrammijagamist kõrvalt jälgiv rohkelt rõngastatud näitsik arvamust. "Ta on lihtsalt liiga armas ja hea. Aga me nägime täna keskväljakul ehtsaid punkareid. Need olid hoopis teistsugused. Neil oli kohe teistsugune aura," ütleb ta.

Säravate silmadega ronib fotograaf Arno mööda Vallimäe nõlvasid üles ja alla ning muudkui pildistab. "Nii palju lahedaid inimesi on kokku tulnud," kiidab ta. Koos härdume aastast Beritit vaadates, kes isaga vapralt ringi tatsub, beebimütsil uhke oranž hari. "Ei. Sellist mütsi poes küll ei müüda, ise õmblesin mütsile harja vanast kasukaäärest," ütleb Beriti ema.

Hämmastav, kui paljud peole kogunenud nostalgitsejad noorusaegade kuumi lugusid endiselt peast mäletavad. "Ei saanud mina rahuldust sest diskovärgist, sest õiget mõnu tunnen ainult pungist," kiigutavad noored isad lapsekärusid, ise samal ajal hoogsalt Generaator M-i vanale loole kaasa lauldes. "Disko pole oluline, punk on põhiline, see on siiski oluline, armas disko huviline," kõõrutab keskealine tädi friikartulileti taga. Ning täpselt samamoodi laulab publik hardalt kaasa ka Bonzo esitatud klassikalisele laulupeolaulule K. A. Hermanni "Munamäel": "Siin on i-ii-lus ee-lada-a-a!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee