Punkar Tõnu Trubetsky: Eesti punk on mandunud (50)

Punklaulupidu toob kokku 1500 lauljat. Üles astuvad nii sega-, nais- kui ka meeskoorid. Peo kunstiline juht on Rakvere Teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe, kes on ka kogu peo eestvedaja ja idee autor.

Tõnu, 1980. aastatel olid sa üks aktiivsemaid punkliikumise eestvedajaid Eestis. Kuidas sa nüüd punki ja punkmuusikasse suhtud?

Üldiselt halvasti. Enamus punki on täna täielik pask. Pungi sees on kujunenud välja mitmeid erinevaid stiile ja sealt meeldib mulle vaid glamm-punk ning ehk ka 70ndate lõpu punk ehk siis vana punk. Punkmuusikat viljelevatest bändidest meeldivad mulle väga vähesed, neid on ehk kokku paar protsenti.

Tänapäeva Eesti punk on mandunud, teda peaaegu et polegi. Ja kui ongi, on see väga ebateadlik ja tal on mingi kolka lõhn küljes. Noored punkarid ei teagi õieti, mida punk endast tähendab või teavad siis sellest väga pealiskaudselt. Ning meie punkbändid on väga algelised.

Samas on punk peaaegu ainus muusika, mida ma kuulan. Aga jällegi – see on väga väike osa pungist.

Üleüldine tendents on selles, et punk on liiga ühtlustunud ning punkarid ei näe enam nii originaalsed välja nagu 70ndate lõpus. Samas on ka originaalseid punkareid.

Punk baseerub ju anarhismil ja anarhistlikul ideoloogial, mida aga praktikas vähe rakendatakse. Ja kui seda tehaksegi, siis hästi ühekülgselt ja näpuga kirjasõna järgides. Aga anarhism on ju teatavasti isemõtlemise filosoofia. Mis rõhutab eelkõige seda, et inimene peab ise mõtlema ja originaalne olema. Et rõhutada individualismi ja inimese isikupära. Aga pahatihti punkideoloogiat rangelt järgides taandub see isikupära ja isemõtlemine hoopis tagaplaanile.

Nii et Eesti punk on surnud?

Ei, päris surnud ei ole ta kindlasti. Hingitseb nagu. Aga maailmas on ta suremisest väga kaugel.

Kuidas selle ütlemisega on, et punk on lahe?

Eestis ei ole punk lahe.

Kuidas sa Rakveres korraldatavasse punklaulupeosse suhtud?

Eks neid punküritusi toimub Eestis ju kogu aeg. Ja on ka tõelisi punküritusi, kuigi tavaline eesti rahvas nende vastu huvi ei tunne. Küll toob aga punklaulupidu ennekõike välja pungi selle külje, mis on meelde jäänud tavakodanikule - ? la punkar Villu. Või "Tere, perestroika", mis eriti ei puutugi nagu punki, aga ometi on 1980. aastate lõpust meelde jäänud ja nüüd on justkui pungi sümbol. Sama lugu on "Pille-Riini" või "Insener Garini hüperboloidiga".

Tavainimesele on pungist jäänud meelde mingid imelikud asjad – tänu võib-olla mingile juhusele. Või tänu sellele, et see on raadios hitt olnud. Mida ma tahan öelda: tavainimese arusaam pungist on väga vildakas või isegi naljakas ja naeruväärne.

Punklaulupidu on kindlasti toredasti organiseeritud, aga ta kajastab pungist tavainimese vildakat arusaama.