Gustav Ernesaksa viimased aastad: vang omaenda majas (72)

Pärast laulutaadi lahkumist 1993. aastal ei pääsenud Oru tänaval Ernesaksa majja, mis on RAMi meeste rammuga ehitatud, isegi mitte tema lapsed. Viis aastat hiljem ilmus siin-seal antikvariaadis müügile Ernesaksa majast pärit mööbel, maalid ja maestro mälestusasjad. Enne kui keegi jaole sai, oli Ernesaksa hooldaja ja elukaaslase Naima Kasaku ning ta tütre Tiina Vinteri kasutuses olnud elamine üsna tühjaks tassitud. Nüüd loodab Ernesaksa pojatütar Pille Ernesaks, et asjaomased instantsid suudavad nelja tuule poole lennutatud varast siiski midagi tagasi osta. Nõnda ei vaataks kunagi Oru tänavas Ernesaksa muuseumi avamisel vastu renoveeritud, kuid kõledad seinad.

Gustav Ernesaksa traagiline kaksikelu

Aastakümneid on tõusnud eestlaste eneseteadvus haripunkti ja pisar tulnud silmanurka, kui laulupeo lõppedes kõlab Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Ühe legendi järgi pani Ernesaks selle loo noodid paberile Moskvas Eesti esinduses, eelnevalt sõrmitsedes klaveril Paciuse Eesti hümni. Kuni keegi näost kriitvalgena klaveri juurde tormas...

Selline on legend. Fakt on see, et 1944. aasta kevadel kirjutas Ernesaks nii meie koorimuusika tippteose "Mu isamaa on minu arm" kui ka Eesti NSV hümni.

"Terve Ernesaksa elu oli kaksikelu või kaksikmäng," räägib RAMi staažikas laulja Vello Mäeots. "Ühelt poolt püüdis ta oma laulude kaudu oma rahvast vaimsest ja hingelisest surutisest välja tuua, teisalt oli sunnitud kirjutama laule Stalinist."

Omamoodi kaksikelu oli eesti koorimuusika suurkuju sunnitud elama ka oma viimased 20 aastat. Eesti rahvas nägi jätkuvalt naerusuist ja hallide lokkidega Ernesaksa, kellele laulupeo lõppedes tammepärg kaela riputati. Ent lauluväljakult mõnisada meetrit eemal enda majas Oru tänaval ei tohtinud ta vastu võtta isegi oma poegi. Selles majas oli tammepärg Naima Kasaku kaelas.

"Selline käitumine tulenes tegelikult sellest, et Naima tahtis Ernesaksale vaid head," arvab Mäeots. Ent kunstniku loomuga Ernesaksale käinud naise liigne hoolitsus närvidele. Koorijuhil pidid noodid ja muud paberid olema pidevalt käepärast. Neid vedeles kõikjal. Naima hoolas käsi korjas need aga kokku, mistõttu mees ei leidnud noote enam üles ja oli tusane.

Vaid üks kord on Mäeots koos abikaasaga käinud külas Ernesaksa suvilas Lohusalus. Dirigendi ettepanekul hakkasid mehed malet mängima. Korraga kostis köögist Naima hala, mis ilmselgelt pidi kostuma külalise kõrvu: ma olen püüdnud siin majas kõik korras hoida, aga ikka ei olda minuga rahul.

"Ernesaksale see loomulikult ei meeldinud, ta vaid nohises ning lõpetasime mängu ära. Oli näha, et Ernesaks ei suutnud enam vabalt mõelda," mäletab Mäeots.

Ernesaks kui Naima Kasaku omand

Oru tänava maja üks pühalikumaid ja pikemaid traditsioone oli pühapäevane lõuna, kus terve pere oli koos ning pereisa istus laua otsas. Viimane selline lõunasöök jäi aastasse 1987.

Aastal 1991 kirjutab Osvald Ernesaks Ameerikast: "Kallis vend, ära lase ennast oma poegadest ja nende peredest lahutada. Poisid kasvasid üles Oru tänaval, sinu heaolu on neile palju tähtsam kui kellelegi teisele. Kutsu oma pere jälle korra kokku."

Samas tunnistab Mäeots, et üksi, ilma Naima Kasakuta, poleks laulutaat pärast oma esimese naise surma kaua vastu pidanud.

"Kui Ernesaksa esimene naine Stella 1973. aastal suri, jäi ta üksi ega tulnud enam endaga toime. Seda nägi iga inimene, kes maestroga suhtles. Me nägime, milline ta pärast Stella surma välja nägi. Riided olid kortsus ja mantlisiilud määrdunud. Ernesaks ei näinud enam Ernesaksana välja," ütleb Mäeots.

Aga peagi oli Oru tänava majas Ernesaksa noorpõlvetuttav Naima Kasak, keda Gustav seltskonnas sekretäriks kutsus ja kes otsekohe ennastunustava innu ja kirega maestro eest hoolitsema kukkus.

"Tänu jumalale, sest muidu oleks Ernesaks jäänud päris rääma. Selles mõttes Naima Kasaku ees müts maha," ütleb Mäeots. "Ühelt poolt hoolitses Naima Ernesaksa eest täiesti ennastsalgavalt, teiselt poolt oli ta väga kiivas ega tahtnud, et mehe kõrval oleks veel keegi peale tema. Ta pidas Ernesaksa enda omanduseks, keda ta kellegagi jagada ei tahtnud."

Ernesaksa pojatütre Pille sõnul jäi pärast vanaisa surma 1993. aasta jaanuaris tema maja sisustus perekonnast puutumata, sest kultuurkapitali toonase juhi Avo Viioli suulisel lubadusel pidi majast tulevikus saama majamuuseum. Naima Kasak aga pereliikmeid majja ei lasknud, nii ei osatud uneski ette näha, mis seinte vahel tegelikult toimuma hakkas. Kuna pereliikmeid ei teavitatud ka sellest, et Kasak jaanuaris 2005 hooldekodusse viidi, võis majas rahumeeli edasi tegutseda Kasaku tütar Tiina Vinter. Maja ise on alles ja püsti. Aga kõle ja tühi. Erinevalt 1997. aastast, kui kultuurkapital maja 1,2 miljoniga ära ostis. Tollal oli see kõva summa. Arvestades, et talvel oli majas sooja kaks kraadi, torud olid lõhki ning kelder vett täis.

Teatri- ja Muusikamuuseumi juhataja Ülle Reimets kahetseb, et kultuurkapital ei osanud või ei tahtnud sõlmida lepingut, mis oleks taganud, et ka väärtuslikum mööbel ja Ernesaksale kuulunud mälestusesemed alles hoitakse.

Miks kultuurkapitali juhtinud Viiol ja nõukogu esimees Jaak Allik ei ilmutanud ettenägelikkust ja tarkust omandada maja koos mööbli ja lauluisa mälestusesemetega?

"Seda polnudki päevakorras, sest proua oli üsna isemeelne, täis elujõudu ja võimu. Ta kavatses kaua elada ja esemed ise realiseerida," väidab Allik. "Lisaks oli ta tülis Ernesaksa poegadega, mistõttu päranduse jagamine käis seal lõputult ning keegi ei teadnudki, kellel on õigus midagi müüa."

Pojatütar Pillel on Alliku viimase väite kohta teine versioon: "Mingist jagamisest ei saanud juttugi olla, sest pärast matuseid ei pääsenud enam keegi omastest üle läve!"

Laulutaat tütre isaks pärast surma

"Mina ei saa aru Kasaku käitumisest," tunnistab tollane kultuurkapitali nõukogu liige Olav Ehala. "See oli selge sigadus, et ta laskis oma tütrel asju majast välja tassida. Ainuüksi temale tehtud soodustuste põhjal oleks normaalne inimene mitte ainult tänutundest, vaid ka kultuuriloolist tausta silmas pidades esemed majja jätnud.

Selline käitumine näitab väga selgelt, mis inimesega on tegemist," ei suuda Ehala veel tänagi tundeid vaka all hoida. Muusik peab silmas, et pärast maja müüki lubati Kasakul seal sümboolse üüri eest (10 krooni kuus) edasi elada ning alates päevast, mil proua Merivälja pansionisse kolis, maksab hooldekodu arved kultuurkapital.

"Algul oli üldse šokeeriv, et mis asja on Kasaku tütrel selle majaga. Nüüd olen ma kuulnud, et ta on Ernesaksa lihane laps," ütleb Ehala.

Selle väite lükkab Pille Ernesaks otsekohe ümber: "Alles pärast Gustavi surma tahtis Naima teda oma tütrele isaks vormistada. Kui naine on lapse isas nii kindel, siis miks ta ei ajanud neid asju Gustavi eluajal korda? Tiina pole Gustavi tütar. On selline dokument ja see on fakt," põrutab Pille Ernesaks.

"Ju siis Naima oli rahahädas," püüab Pille mööbli laialitassimist mõista. "Kui ta üksi jäi, püüdis ka minu ema teda kuidagi aidata, saates talle ükskord puid. Aga ka sellest tuli vaid paksu pahandust. Ta ei tahtnudki, et keegi teda aitaks."

Samas on Pille Ernesaks rahvusraamatukogus säilitatavas Ernesaksa arhiivis näinud pabereid, kus mustvalgel kirjas, et Gustav Ernesaksale kingitud Viiralti graafilised lehed on Kasak müünud galeriile Vaal.

Kõik müügiks: klaver, mööbel, maalid

"Sisustuse laialitassimist olevat Naima alustanud veel majas elades," teab Vello Mäeots. Ent tõeline transvaal läinud majas lahti siis, kui Kasak Merivälja pansionisse viidi. Väidetavalt viinud Kasaku tütar koos autojuhist mehe ja tolle sõpradega majast minema viimasedki asjad. Nüüd elab Kasaku tütar Tiina Vinter Soomes. Nii Vinter kui ka tema Tallinnas elav tütar Ireen Võrk meediaga ei suhtle.

Aga mitte ainult meediaga. Ka Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikaosakonna juhatajal Alo Põldmäel ei ole õnnestunud Kasaku tütre Tiina Vinteriga ühendust saada. "Meile teadaolevalt ei soovi ta rääkida ja läbirääkimisi pidada," tõdeb muuseumi juhataja Ülle Reimets.

Kuressaare vanakraamipoe Arensburgi Antiik omanik väidab, et osa Ernesaksa pärandist on juba ammu võileivahinna eest Soome rännanud. "Enamik asju on siiski Eestis ja erakogudes," teab antikvaar, kelle poes olid kevadel müügil Ernesaksa kirjutuslaud ja rahvusromantilise mustriga lühter.

Laud on meestelaulu seltsi kingitus, mida kinnitab vastav plaat, kus keskel ilutseb monogramm GE, all vasakus nurgas on kiri: 19.10.37 ning paremas nurgas TMS (Tallinna Meestelaulu Selts).

"See oli teadlik ost. Nende asjade lisaväärtus ongi see, et need kuulusid kunagi Ernesaksale," ütleb antiigiärimees, kelle kätte jõudsid laud ja lühter pärast kahte edasimüümist. "See on terves maailmas nii, et kui on võimalik identifitseerida, kellele kuulsustest on üks või teine asi kunagi kuulunud, võib eseme hind kümnekordistuda."

Õnneks jõudis info, et maestro laud ja lühter on Kuressaare antikvariaadis müügis, kultuurkapitalini ning nende kiire tegutsemise tulemusena on esemed nüüdseks hoiul Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Antikvaari juttu kordab ka Ülle Reimets: "Suures osas on Ernesaksa asjad rännanud Soome, kuhu Kasaku tütar Tiina Vinter nad toimetas." Reimetsa sõnul on majast rännanud minema ka maestro klaver ning seinu ehtinud maalid, samuti külalisraamatud.

Vähemalt üks külalisraamatutest oli aasta tagasi vanavarakaupmees Igor Kontsovi valduses, keda Vahur Kersna "Pealtnägijas" intervjueeris. "Pealtnägija" näitas Kasaku käest omandatud külalisraamatut, aga samuti maestrole 50 aasta juubeliks RAMi poolt kingitud unikaalset nahkehistööd – magnetofonilintide hoidjat, fotoalbumit ning kooriliikmete allkirjadega auaadressi.