Kuidas omaaegsed nimekaimad Hollywoodi naistähed mehe pärast vaenu pidasid

See oli ainus film, kus mängisid koos Bette Davis, keda kutsuti Hollywoodi esimeseks leediks - esimene naine, kes valiti USA Filmikunsti Akadeemia presidendiks - ja Joan Crawford, Oscari võitja, hiljutise hinnangu kohaselt üks kümnest paremast tähest, kes kunagi Hollywoodis mänginud.

Pärast seda stseeni tuli Joan Crawfordi peas õmmelda kinni kolm sügavat haava. Bette Davis ei suutnud end tagasi hoida ja virutas oma vihavaenlasele juhust kasutades tõsised hoobid. Kahe naise vihavaen ületas isegi kõike näinud Hollywoodis igasugused mõeldavad piirid.

Alles hulk aastaid pärast Crawfordi surma paljastas Bette Davis – tuntud ka kui Kim Carnesi 1981. aastal esitatud laulu "Bette Davis Eyes", mis pikki nädalalaid USA muusikatabelis esikohal püsis, peategelane – vaenu tegeliku põhjuse.

"Ta viis minult armastuse. Külmalt, kaalutletult, julmalt. Ma ei andestanud talle seda kunagi," sisistas Davis läbi hammaste ajakirjanikele 1987. aastal, kui oli juba peaaegu 80aastane ja Crawford kümmekond aastat teises ilmas.

Viha süttis 1935. aastal. 27aastane Bette Davis mängis esimest talle Oscari toonud rolli, vastasnäitlejaks tumedaajuukseline Franchot Tone, 30. Davis oli küll abielus, kuid ta muusikust mehel polnud vähimatki lootust rikkaks ja kuulsaks saada ning kirgegi nappis selles kolm aastat kestnud kooselus.

Mõni päev pärast filmimise algust oli selge, et Davis on armunud oma vastasnäitlejasse.

"Temas oli elegantsi. Nimest alates ja käitumismaneeriga lõpetades. Ma armusin esimest pilgust," tunnistas Davis aastaid hiljem.

Kuid tema teel seisis Crawford. Äsja Hollywoodi kroonprintsist Douglas Fairbanksist lahutanud ja mehi kui nahkkindaid vahetanud staar.

"Ta magas iga viimase kui näitlejaga MGM kompaniis, iga viimase kui tegelasega, et karjääri teha," oli Davis veel vanas eas maruvihane. "Mitte ainult meestega. Ta viis voodisse ka Greta Garbo, Marlene Dietrichi, hiljem isegi Marilyn Monroe".

Bette Davise õnnetuseks võrgutas Franchot Tone`i Crawford. Et Davisele ära teha.

"Pole ka ime. Kui Franchot Crawfordi koju kutsuti, siis leidis ta perenaise solaariumist. Ihualasti ja pruuni. Nad ei tulnud hilise õhtuni sealt välja," marutses Davis. "Nad kohtusid meie filmi ajal iga päev. Käisid koos lõunal. Franchot tuli tagasi, nägu huulevärvist määritud. Ma olin armukadedusest lõhkemas."

Hiljem Crawford ja Tone abiellusid.

Tõsi, paar aastat hiljem, kui Davis jõudis oma teise Oscarini, olid nad juba taas lahus.

Naiste vaen plahvatas üle piiri, kui mõlemad olid juba viiekümnesed ja tuli "What Ever Happened to Baby Jane?". Stuudio stuudio järel tõrjus filmi – õieti küll mõtet, et kaks skandaalset vananevat naist pidid seal koos mängima. Lõpuks tegi režissöör Robert Aldrich filmi kuue nädalaga ja tillukese eelarvega – filmi, mis on nüüd üks Hollywoodi kõigi aegade tuntumaid. Davis nimetati selle eest Oscari kandidaadiks, mitte Crawford. Kuid Oscari parima naispeaosalisena võitis Anne Bancroft, kelle eest Crawford kujukese vastu võttis ja triumfeerivalt õhku sirutas.

Nagu oleks ise võitnud ja Davis lebaks kaotanult ta jalge ees.

See andis surmani kestnud vihavaenule veelgi hoogu. Õieti kestis vaen veel pärast surmagi. "See, et inimene on surnud, ei tähenda, et ta oleks muutunud," karjus Davis rusikaga lauale lüües.