ÕL ARHIIV | 25 AASTAT JUHAN VIIDINGU SURMAST: „Igatsesime, et ka meil oleks piisakenegi sellist sära.“ (5)

*****

Millisena mäletavad lähedased Juhan Viidingut, kes saanuks homme, 1. juunil 60aastaseks

"Näitleja elas temas nii võimsalt, et igas seltskonnas võis ta hakata tegema teatrit: ühekorraga mängis, lavastas ja lõi teksti," kirjeldab Jaan Kaplinski, üks Juhan Viidingu sõpradest. Millisena mäletavad poeeti, näitlejat ja lavastajat Juhan Viidingut ning Jüri Üdi tema kaasteelised?

Juhan oli koleerik ja rääkis kohutavalt palju.

Mari Tarand, õde

Juhan ei olnud paha poiss, oli koleerik ja rääkis kohutavalt palju. Klassijuhatajatunnis tuli mõnikord viis minutit pärast tunni algust öelda: "Juhan, mine nüüd sina natukeseks ajaks ukse taha, et me saaksime teistega rääkida." Aga õige varsti pistnud Juhan pea ukse vahelt sisse ja küsinud armsal moel, kas ta tohib tagasi tulla.

Tsitaat pärineb neljapäevase Areeni artiklist "Luuletaja portree enfant terrible’ina", milles avaldati lõike Mari Tarandi kirjutatud mälestusteosest vend Juhan Viidingust. Raamat "Ajapildi sees" ilmub kesksuvel Ilmamaa sarjas "Eesti kirjanikke".

Tol ajal oli kenaks kombeks vana seanahast portfelli kanda, milles hulk raamatuid, mida sõprade ja tuttavate vahel lugeda anti.

Gennadi Skromnov, lapsepõlvesõber

1964. aastal avati "Pegasuse" kohvik, meie seltskonnal sai see kogunemiskohaks – sellised 16aastased, nagu siis olime.

Tol ajal oli kenaks kombeks vana seanahast portfelli kanda, milles hulk raamatuid, mida sõprade ja tuttavate vahel lugeda anti või mõni teine huvipakkuv teos vastu saadi. Oli põnevam arutada, kui ka vestluskaaslased olid teemaga kursis. Juhan oli sageli seltskonna hingeks ja mõnusate improvisatsioonide väljakutsujaks. Võtsime kamba peale kannutäie kohvi ja selle taga sai istutud.

Üks meeldejääv seik jäi veidi hilisemale ajale: oli just ilmunud biitlite "Abbey Road" ja pärast kuulamist arutasime millenniumist, muusikast ja tulevikust.

Küsimus tuli Juhanilt: "..aga millistest ideoloogia kujundajatest siis veel kõneletakse?“ Mis millenniumiga muutub? Kas Engels ja Marx võivad jääda?“ – jõuti konsensusele, et eeldatavasti on entsüklopeedias ära märgitud! Aga ega sellel ajal vist Leninist enam suurt räägita.

See oli selliste napilt paarikümneaastaste arutlusmaailm tollel ajal.

Äkki Juhan krampus trepi käsipuu külge, haaras taskust paberi ja hakkas seina najal kirjutama.

Tõnis Rätsep, kursusevend ja sõber

Viidingu kauaaegne sõber Tõnis Rätsep tunnistab, et Juhaniga oli raske tänaval käia. Juhan tundis nii paljusid inimesi, et ükskord Tõnis koguni palus: ära tutvusta mind, nad ei jää mulle meelde ja pärast arvatakse, et Tõnis on ebaviisakas.

Vahel kurtnud ka Juhan ise, et ei jõua pahatihti kuhugi minnes kohale – tee peal on liiga palju peatusi ja rääkimist.

Luuletaja Viidingu/Üdi kohta ütleb Rätsep: "Bob Dylan oli tema tähelepanu objektiks. Nad on sarnased ka."

Ajakirja Muusa teises numbris (3/2007) meenutab Tõnis Rätsep esimest külaskäiku kursusevend Viidingu juurde 1968. aasta septembris, teatrikooli esimese kursuse esimestel nädalatel ja Juhani luule sündi: "Juhani tuba oli lakooniline: kirjutuslaud, voodi ja raamatud. Juhan pani mind laua taha istuma ja läks kööki teed keetma. Mu pilk jäi peatuma laual lebavatel täiskirjutatud kaartidel. Kaartidel olid kirjas luuletused. Pean tunnistama, et ma polnud midagi nii head lugenud. Kui Juhan köögist tagasi tuli, küsisin: "Kust sa need said?" "Ma teen neid," vastas tema. "Kas sul on neid veel?" "On küll," vastas ta ja tõmbas oma voodi alt välja kollase Lutheri vabriku vineerkohvri ja tegi selle lahti. Kohver oli täidetud kaartidega. Siis algas luulelugemine, mis kestis hommikuni. /.../

Mäletan, et Juhanil olid alati taskud täis valgeid pabereid ja pliiats käepärast. Kas siis pastapliiats, sulepea, harilik pliiats ? need olid tal alati hästi korras ning see, mis käigus, laitmatu. Juhan pööras neile kohe erilist tähelepanu; välisreisidel otsis ta kirjatarvete kauplustest endale sobivaid kirjutusvahendeid. /.../

Olime Toomkooli tänaval, lavakunstikateedris, meie õpperuumid olid teisel korrusel ja sealt tuli alla pikk trepp. Erialatund lõppes, saime vabaks ja tulime joostes trepist alla. Äkki Juhan krampus trepi käsipuu külge, haaras taskust paberi ja hakkas seina najal kirjutama. Ja selle kirjutamise kiirusega sündis luule. Sai see kirjutatud, ulatas Juhan paberi mulle. Lugesin seda – puhas luule! Juhan võttis paberi tagasi ja luges nüüd ise. Luges vaikselt, ise sõrmega rütmi toksides ning kui lõpuni jõudis, ütles: "Korras! Siin ei saa midagi ette heita – kõik klapib.""

Raske on vist tänapäeval ette kujutada, et täismees enese foto siirast südamest allkirjastatult sõbrale kingib.

Kersti Kreismann, kursuseõde ja sõber

Hiljuti leidsin oma fotode hulgast pildi, kus Juhan süvenenult ja keskendunult kuulab enda kõrval istuva vana mehe juttu. Ma ei tea, kes oli see vana mees, ja ma ei saa kunagi teada, milline oleks vana mees Juhan.

Kui meenutada midagi iseloomulikku seoses Juhaniga, siis kindlasti on selleks ka just nimelt pildid. Nendega oli tal eriline suhe. Kuigi ta – minu teada – ise ei pildistanud. Aga hasartselt hankis ta põnevaid postkaarte ja kinkis neid – tähendusrikaste pühendustega – oma sõpradele.

Ja raske on vist tänapäeval ette kujutada, et täismees enese foto siirast südamest allkirjastatult sõbrale kingib. Juhan seda tegi!

Ma olen õnnelik, et lisaks luuletustele, juttudele ja mälestustele on olemas fotod, kust vaatab vastu Juhan: tudeng, boheem, sõber, härrasmees, õnnelik isa, filosoof, laulja, näitleja. Igavesti elav. Igavesti noor.

Me igatsesime, et ka meil oleks piisakenegi sellist sära.

Helle Meri, kursuseõde

Juhan oli vaimne suurus, vaimne märk meie kursusel. Ta oli kohutavalt aruka ja vaimustava jutuga, me katsusime end tema järgi seada. Seda isikuvabaduse tunnet, mis temal oli, seda vabastavat õhku, mis temast voolas – me igatsesime, et ka meil oleks piisakenegi sellist sära. Ta oli särav isiksus, kellega oli alati rõõm koos olla.

Kui ta tegi teatrit, siis ta võttis seda väga tõsiselt.

Jaan Kaplinski, sõber

Ma olen naiste seas kasvanud, mul on meestega olnud raskem suhelda, aga Juhan on võib-olla ainuke inimene, kellega ma olen täiesti avameelselt saanud rääkida.

Mul ongi kõige selgemini meeles need öised jutuajamised tema Õismäe korteris, kus me istusime võib-olla kella nelja-viieni hommikul ja rääkisime, millest me rääkisime. Me luulest suurt ei rääkinud, rääkisime elust ja armastusest.

Ja eks mul ole südame peal see, et me tema viimastel eluaastatel palju kokku ei puutunud, ma olin riigikogus ja... Ma tean, et mõnedki tema sõbrad mõtlevad, et oleks ikka pidanud rohkem talle helistama ja kontakti võtma, aga nii ta oli. Kas see oleks aidanud, ma ei tea.

Kui ta tegi teatrit, siis ta võttis seda väga tõsiselt. Aga näitleja elas temas nii võimsalt, et igas seltskonnas võis ta hakata teatrit tegema: ühekorraga mängis, lavastas ja lõi teksti. Ja vahel tuli see hiigla hästi välja. Ma mäletan, kui ma kunagi ostsin ühe punase žiguli ja see seisis tookordsel Võidu väljakul. Juhan sattus sõbraga mööda minema ja siis ta hakkas lavastama lugu kellestki Kaplinskist, kes on kohutavalt hea autoasjatundja ja eriti hästi pidi ta karbusse tundma! Üks veerand tundi tuli niisugust teksti. Oleks seda keegi teine teinud, oleks ma võinud solvuda, aga Juhan tegi seda niivõrd andekalt, et ma ei saanud ka muud kui naerda. (Kõigi muude heade ja halbade omaduste juures – autotundmine on mul kolm kahe miinusega, kui mitte vähem.)

Selliseid asju võis ta teha seltskonnas. Aga need õhtused jutuajamised, ja öised – need olid hoopis teises laadis. Mõlemal oli vaja rääkida südamelt ära mitmesuguseid lugusid ja eks ma kunagi panen nad ka kirja ja muudki, aga aeg pole veel küps.

Ja ega ta säästnud ka kriitikast. Ta võis mulle öelda päris karme asju. Noh, mulle vahel meeldis võib-olla natuke – veinijoomise peale – seltskonnas laulda ja siis Juhan ja Joel Sang kunagi ütlesid, et: "Kui sa laulad, siis laula omal viisil, ära püüagi viisi pidada – siis tuleb parem välja!" (Mul on selle viisipidamisega natuke nagu autotundmisega.)

Ühel hetkel küsis ta, et kuidas käib "Mu isamaa on minu arm" tekst.

Olav Ehala, kolleeg

Me istusime koos loomeliitude pleenumil*. Me istusime Toompeal kõrvuti rõdu peal ja siis... loomeinimestele käisid parteitegelased, kes seal mingit jama ajasid, närvidele. Ja me vestlesime Juhaniga sel teemal pidevalt. Siis ühel hetkel küsis ta, et kuidas käib "Mu isamaa on minu arm" tekst. Et: paneme kirja ja hakkame kohapealt laulma – kui keegi mingit jama ajab kõnepuldist.

See minu meelest ei teostunud küll, aga igatahes selle teksti me kirja panime ja niisugust asja plaanisime.

* 1.–2. aprillini 1988 toimus Toompeal loomeliitude juhatuste ühispleenum, kus nõuti kultuuri- ja majandusiseseisvust, ENSV kodakondsust, Karl Vaino ja Bruno Sauli tagasiastumist.

Ta ei teinud mitte midagi. Juhan lihtsalt oli.

David Vseviov, sõber

Ma ükskord trammisõidu ajal tajusin väga reljeefselt, kuivõrd hullumeelne on see nõukogudelik maailm, kus me elame.

Juhan oli nii särav nagu ta seda oli niikuinii, aga tookord kuidagi eriliselt. Ja see, mis seal trammis toimus, oli etendus. See oli fantastiline etendus, kusjuures ju – mis eristab Juhanit võib-olla väga paljudest: ta tegi midagi publiku jaoks, aga ta ei teinud ka juhusliku publiku jaoks; ja ta ei teinud kunagi midagi publiku arvelt.

Juhanile oli vaja suhtlust. Tema jaoks oli tohutult oluline suhtlus inimestega, nende reaktsioonid. Ja ta suhtles terve trammiga.

Ta ei teinud mitte midagi. Juhan lihtsalt oli. Ta rääkis minuga kõva häälega. Ta esitas mingisugust näitemängu, mingisugust lugu: "Ma sõidan trammis ja ma räägin oma sõbraga (tunduvalt kõvema häälega, kui seda tavaliselt tehakse, just nimme selle pärast, et kõik seda kuuleksid, et kõik saaksid sellest osa)."

See oli kohapeal improviseeritud dialoog. Selle sisu oli suhe kaassõitjatega. Ma ei mäleta üldse, millest me rääkisime, see ei mängi mingit rolli. Küsimus oli selles, et see haakus – mitte pöördudes otse trammis olevate inimeste poole. (Ta teadis, et teda tuntakse: ta on näitleja, ta on luuletaja, ta on sisenenud trammi ja kõik tunnevad ta ära.)

Ja selle Juhani etenduse ajal ilmnes nii üks-üheselt, kuidas osa trammis sõitjate jaoks see, mida ta tegi, oli arusaadav – see oli arusaadav, nad olid sellest vaimustuses, nad reageerisid sellele kui suurepärasele etteastele.

Ja poole trammiseltskonna jaoks oli see olematu maailm. Nende näoilmest oli näha, et neid see ainult segab, et nad ei saa sellest aru, see ei kuulu nende ruumi; see on midagi täiesti arusaamatut. Nad vaatasid seda pigem jahmunult, mingi võõrastusega.

Minu jaoks – kuna ma olen ajaloolane ja püüan mõista neid lõhesid, seda, mis ühiskonnas toimub – oli see õudselt hea illustratiivne hetk, saamaks tegelikult aru, kui kaugel me üksteisele oleme.

Kuidagi jäi see mulle tol ajal meelde niimoodi.

Vapustus

Kes? Johan.

Mis? Jalutas.

Millal? 1995. a jaanuaris.

Kus? Tallinna südalinnas.

Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: "Eesti eestlastele!"

Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.

Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)

Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.

Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.

Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.

Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?

Ta küsis. "Vastu oma saatusele" – vastati.

22. veebruaril 1995, kaks nädalat enne tookordseid riigikogu valimisi, ilmus see Juhan Viidingu tekst ajalehes Eesti Sõnumid.

Päev varem oli tundliku sotsiaalse närviga poeet ja näitleja otsustanud meie hulgast igaveseks lahkuda.