Inimesed

ÕL ARHIIV | 25 AASTAT JUHAN VIIDINGU SURMAST: „Igatsesime, et ka meil oleks piisakenegi sellist sära.“ (5)

LISA KOMMENTAAR

Juhan Viidingu viimane kirjutis jätkub22. veebruar 2020, 09:21
milles silt seinal ja see kiri siin. Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat. Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised? Ta küsis. "Vastu oma saatusele" – vastati. Juhan Viiding (1.juuni,1948-21veebr.1995) 22. veebruaril 1995, kaks nädalat enne tookordseid riigikogu valimisi, ilmus see Juhan Viidingu tekst ajalehes Eesti Sõnumid. Päev varem oli tundliku sotsiaalse närviga poeet otsustanud meie hulgast igaveseks lahkuda.
Juhan Viidingu viimane kirjutis22. veebruar 2020, 09:18
Vapustus Kes? Johan. Mis? Jalutas. Millal? 1995. a jaanuaris. Kus? Tallinna südalinnas. Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: "Eesti eestlastele!" Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad. Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.) Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma. Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles
aitäh22. veebruar 2020, 08:00
Ma tänan Õhtulehte selle eest, et see lugu lugeda on ja et see tasuta on. Suured tänud.
Jah, aga21. veebruar 2020, 23:58
Pildil pole eriti seda sära sära näha
ilmaaegu21. veebruar 2020, 19:58
Aga minu mäletamist mööda põlgas K.Kreismann Juhani ära, olnud liiga lühike...