LIHTSAD MÄLESTUSED: “Lihtsalt pidi vanemate lood kirja panema, sest vastasel korral oleks need kaduma läinud,” ütleb Kadri Hinrikus, istudes naabermaja hoovis lapsepõlve mängumaade liivakasti serval ja hoides käes oma verivärsket raamatut. Foto: Marianne Loorents
Inimesed
24. mai 2008, 00:00

Kadri Hinrikus pani kirja oma perekonna lood (2)

“Kõik sai alguse lugudest, mida ema, isa ja tädi mulle rääkisid,” kirjeldab ETV uudisteankur Kadri Hinrikus oma esimese raamatu “Miia ja Friida” sünnilugu

“Meil on isa maakodu Lääne-Virumaal, kus suviti kokku saame. Teeme seal tööd, aga seal on ka jutustamiseks aega,” räägib Kadri. “Aeg-ajalt nad siis jutustavad oma lugusid. Need tundusid mulle hästi toredad ja vahvad, aga kohati ka jahmatavad. Sest nende lapsepõlv jäi sõjajärgsetesse aastatesse - aega, mis sisaldas metsavendi selles metsatalus, läbiotsimisi, paunavoore, kihutuskoosolekuid. Mulle tundus, et ma lihtsalt pean need lood kirja panema, sest muidu nad lähevad kaduma. Nii ma siis hakkasingi neid kirja panema, et nad meelest ära ei läheks,” ütleb Kadri.

Hariliku pere harilikud mälestused

Kadri sõnul on talle kindlasti kunagi midagi jutustanud ka vanaema ja vanaisa, kes on aga siit ilmast juba läinud ja kelle kõnelusi ta enam väga ei mäleta. See tegigi valvsaks, et isa-ema jutud kiiresti paberile panna.

Osa lugusid kirjutas Kadri ise juurde ning need pärinevad juba tema enda lapsepõlvest ehk siis 70ndatest aastatest. “Tekkis mingi hasart. Vanemate lugusid kirja pannes hakkas mälu ka enda lapsepõlvest justkui riburada pidi pilte juurde lisama.”

Samas ei ole need lood Kadri sõnul muinasjutud ega fantaasiad, vaid baseeruvad tõsielusündmustel. “Kuigivõrd on minupoolne tõlgendus või interpreteering seal olemas, aga kõik tegelased, kes üles astuvad, on päriselt elanud. Ja kõik, mis raamatus juhtub, on samuti päriselt juhtunud. Minu jaoks ongi selle raamatu kõige suurem väärtus see, et siia kaante vahele on koondunud ühe hariliku perekonna harilikud mälestused.”

Sobib kõigile põlvkondadele

Kadri sõnul võiksid tema raamatut lugeda lapsed koos vanemate ja vanavanematega. “Oleks tore, kui see raamat innustaks suhtlema oma perekonnas erinevaid põlvkondi. Et nende lood ei läheks kaduma. Ja lapsed võiksid neid lugusid üles kirjutama hakata,” ärgitab Kadri noori kirjutamishuvilisi.

Pealkirja “Miia ja Friida” kohta ütleb autor, et see kukkus tal kuidagi juhuslikult välja. “Need nimed on justkui mu mõlema vanaema nimede lihtsustused. Friida on tuletatud Elfriidest ja Miia Mariest, kuigi ma seda algselt nii ei kavatsenud.”

Võimaliku järgmise raamatu kohta ütleb Kadri Hinrikus, et tal ei ole selleks ambitsioone ja tegelikult nimetabki ta neid lugusid lihtsalt üleskirjutatud lugudeks. “Järgmine raamat võiks sündida alles siis, kui mõni lugu hakkab rinnus väga kripeldama,” usub ta.

Millal võiks Kadri neid lugusid ise oma lastele lugema hakata? “Ma ei tea,” naerab Kadri natuke häbelikult.