POLIITILISELT KORREKTSED: Dave Bentoni ja Tanel Padari “Everybody” oli Juhan Paadamile ja kogu Eestile sama suur pommüllatus kui Lordi esikoht Soomele. Vahe on ainult selles, et soomlastel on sestpeale läinud aina paremini ja eestlastel hullemini. Foto: Scanpix
Urmas Vahe 23. mai 2008 00:00
Eesti Eurovisioni-saaga algas mäletatavasti 1993. aastal – ajal, mil veel ilusat muusikat tehti. Sellest ajast on Eesti lood omandanud aina kummalisemad kuued.

Iga aasta kolmandal nädalal küsitakse meilgi, mis kummalise meetodi järgi peaksime oma pala valima? Ehkki käiku on läinud kõik keemilised protsessid, pole need viimasel seitsmel aastal reaktsiooni tekitanud.

Süütu neitsi sündroom

1993. aastal ahmisime kõik veel õhku ja vahtisime punnis silmadega Euroopat. Ka Eurovisioni. Ka Jüri Pihel, kes esimesena Eurovisioni sadulasse kargas.

Vaevalt praegu veel keegi naljalt mäletab, millistes sünnitusvaludes uustulnuk vaevles ja milliseid kriteeriume endale sättis. Kuni Jaak Joala korra majja lõi ja oma pailapse Jaanika Sillamaa vette viskas. Laps oli ta veel tõesti. Olemiselt, kuid veel rohkem häälelt. Ometi tehti kõik kaheksa lugu ainult Jaanikale. Ljubljana lõppvõistlus jäi Eestile ikkagi kättesaamatusse kaugusesse. Süütu neitsi süsteem ei toiminud üheski punktis.

Tarkade klubi sündroom

Järgmisel aastal käivitus tarkade klubi skeem, kus meie laulu valisid avaliku elu tegelased, kellest enamik muusikud. Raske tagantjärele otsustada, miks oli žürii (Kare Kauks, Faime Jürno, Uno Loop, Lagle Mäll, Erik Morna, Toomas Vare, Olav Osolin, Heidi Tamme, Helgi Erilaid, Lembit Ulfsak, Kojamees, Maian Kärmas, Kaidi Klein, Peeter Vähi, Indrek Sei ja Cathy Korju) valik tõesti nii vildakas, et asi ei läinud Dublinis üldse peale. Valitud sai ju iseenesest ilus lugu – Silvi Vraidi esitatud “Nagu merelaine”. Aga see ei olnud eurolugu. Igal juhul sai Eesti Iirimaalt 2 punktiga viimase koha ja aastase võistluspausi.

Mäletan veel tänagi, kui Silvi ja teda saatnud Karavaniga Eurovisionilt tagasi tulime, tuli kogu “Karavani” seni veatult töötanud masinasse mitte liivatera, vaid lausa kamakas. Samas lennukis sündis ka mõte tuhandete lemmikansambli laialiminekust.

Tarkade klubi süsteem ei töötanud samuti. Pihelil tuli välja mõelda midagi uut ja tulutoovamat.

1996. aastaks oligi toonane euroisa Jüri Pihel lagedale tulnud koguni kahe võluvitsaga. Esiteks – otsuse andis rahvusvaheline žürii, kes koosnes Belgia, Iirimaa, Norra, Sloveenia, Soome, Inglismaa, Taani, Türgi ja Venemaa muusikategelastest. Enamik neist raadiohääled ja diskorid. Nagu märkate, oli teri tõesti igast salvest. Aga ometi oli Jüril õnnestunud vajutada õigele nupule, sest žürii tegi üsna õige valiku ja sõelale jäid “Lolita” tegelased. Lapsukesest tüdruk ja tema hallipäine austaja – see oli Euroopas uus sõna.

Lolita sündroom

Maarja-Liis ja Iff tulid Oslost kui võitjad. “Kaelakee hääl” oli avanud Euroopa silmad. 5. koht oli tõesti etem kui julgeti unistada. Rahulolematuks muutusid ainult meie endi muusikakorüfeed, kes olid hingepõhjani solvunud, et neid oli ära põlatud ja Eesti muusika kõige tõsisematele asjatundjatele eelistati mingeid Türgi või Sloveenia diskoreid.

Lolita töötas imeliselt. Ent selge oli seegi, et sama kirvega enam teistkordselt kurge ei püüa.

Üritus toimus järgmisel aastal siiski. Taas rahvusvaheline žürii, ainult teised osalised. Rohkem inglasi, sakslasi, skandinaavlasi ehk siis meie maitse jagajaid. Taas Maarja-Liis, ainult ilma hallipäise kavalerita. “Keelatud maa” sai võõrmaalastelt neli kümmet ja neli kaheksat ja pani järgnevale konkurendile punktidega ära peaaegu kahekordselt.

Aga masinast kuuldus taas raginat. Dublinis küsiti minultki, kas Eestis rohkem lauljaid polegi kui Maarja-Liis. Seekord pärast Dublini 8. kohta enam roosilehti enam ei puistatud.

Paadam platsis – kas midagi muutub?

1998. aastal Birminghamis astus koos Koit Toome ja “Mere lastega” Eesti Eurovisioni troonile Juhan Paadam. Nagu vene tsaaridelegi, on talle antud ilmselt eluaegne võim.

Eks see võim olegi omamoodi tinglik. Pole kuulnud, et Paadam oleks elus kirjutanud ühtki viisijuppi või pannud paberile ainsatki luulerida. See on ikka teiste inimeste töö. Ent pidevalt uusi süsteeme välja mõelda – selles on Paadam pädev küll.

Esiotsa ei mõistnud eurojuht midagi muuta. Ikka anti Eesti asja üle otsustamine välismaalastele. Kuni 2001. aastal leidiski pime kana tera: vikerkaarelippude lehvimise all sattusid paarina lavale süütu välimusega maapoiss ja (poliitilise korrektsuse nimel) ka tõmmu veri. See oli Euroopa maitsele täistabamus, mida vürtsitas mõistagi ka väga hea lugu.

Ent 2003. aastal tuli krahh, mida tänaseni kutsutakse Vaiko Epliku needuseks ja millest vabaneda pole õnnestunud tänaseni. Eesti langes kõriauguni Eurovisioni mudaliigasse.

Pääsemaks tagasi maa peale, algasid Paadami heakskiidul autorite igasugused eksperimendid. Kõigepealt märgati, et Eestis polegi enam muusikuid ja neid hakati importima. Tõele au andes sõdis Juhan Paadam nende vastu kõigi kümne küünega. Siis tehti panus viiulinäkkidele – blond viiulinäitsik muutus lausa kohustuslikuks. Kui Vanessa Maede kõrgaeg mööda sai, hakkasid tekkima nn piigade projektibändid. Mis need Suntribe ja Neiokõsõ muud olid – pole neist keegi kuulnud enne ega pärast lauluvõistlust. Eesti eurolaulu päästjaid ei saanud neist samuti.

Vahepeal olid Eesti eurovõnked muutunud tuntavaks maavärinaks ja viimase päästerõngana otsustati rahvusvahelisest žüriist, kes “alailma valesid laule” valisid, loobuda. 2004. aastal otsustati esmakordselt usaldada rahvast telefonihääletusel. Tookord “Tii” võitiski – kolmekordse häälteenamusega teiseks jäänud loo ees (mis tekitas omakorda suuri kahtlusi, et asi pole päris õige ja inimeste asemel hääletas hoopis tehnika). Järgmisel aastal kordus sama lugu. Tõsi, Suntribe’i edu järgmise ees ei olnud enam masendav.

Paadami närvid ei pidanud enam vastu ja 2006. aastal oli rahvusvaheline žürii tagasi. Aga ei mingit muutust! Sandral oli taas vale lugu.

Nagu mäletame, lubati mullu taas telefonide äärde rahvas. Koguni kahes voorus. Aga ka Gerli Padar ei suutnud kastaneid tulest välja tuua.

Kas on veel rohtu, mis avitaks?

Me teame, mis on tänase Eurovisioni sisu: sajaprotsendiline sõnnik – kui õigeid, mitte pehmendatud väljendeid kasutada. Ja minu meelest on põhiküsimus hoopis selles, kas peame laudalõhna nuusutama igavesti. Kas tasub üldse lauta minnagi?

On kibe tõde, et kuni praegune osavõtu- ja hääletussüsteem püsib, ei muutu mitte midagi. Võime siin omavahel hääletada püsti või pikali, esineja määrata valitsuse otsusega, tekitada žürii ja rahva koostöö (millesse näiteks rootslased tänaseni usuvad) – sellest ei muutu midagi. Pole ka mingit vahet, kas Eesti lipu all saata välja Elton John või Kükametsa kanneldajad – mingit armu ei leiaks kumbki. Sest Serbia annab 12 punkti ikka Makedooniale ja Makedoonia Serbiale. Ülejäänute osaks jäävad ainult haledad riismed. Eks ole tõestuseks ka selle nädala teisipäev, kus meiega koos astusid üles veel kaks riiki Skandinaaviast, lisaks n-ö päris-Euroopast veel kolm-neli. Sellest jäi aga võitluseks ülejäänud “vennaliku pere” vastu selgelt väheks. Ja keegi ei saa kõigutada Eurovisioni kolme vaala, millel võistluse hindamine püsib.