Mari Lill: "Siis olin ma noor, nüüd aga vana nõid" (6)

Olen kuri Mari," naerab Eesti Draamateatri näitleja Mari Lill, näitleja Elisabet Tamme ema ja väikese Nora vanaema, keda tütar Elisabet on nimetanud maailma parimaks vanaemaks.

Ometi sai Mari Lillest 33 aastat tagasi nõid. Just siis, 1975. aastal, tõi Eesti Televisioon välja lastelavastuse "Väike nõid" Mari Lillega peaosas. Unustamatu nõiana on ta paljude toonaste noorte vaatajate südames tänini.

Väikese nõia rolli peale kutsus Mari Lille ei keegi muu kui lavastaja Virve Koppel. "Helistas mulle ja uuris, kas oleksin nõus. Ise veel kahtles natuke, sest olin just varem mänginud tollases Noorsooteatris Mikk Mikiveri lavastatud "Romeos ja Julias" Juliat. Et kas ma ikka olen Julia kõrval nõus Nõia-Ellaks hakkama," naerab Mari Lill.

Lendas nõiana katuste kohal

"Mis ma sellest ajast ikka mäletan, see oli nii ammu. Siis olin ma noor – ja noor nõid – ja nüüd olen ma vana nõid," muigab ta taas kavalalt. Just nõia moodi. Hea nõia moodi. "Mäletan, kuidas grimmitegemine aega võttis. Nõia nägu ja nina tuli pähe teha."

Mari meenutab, kuidas lapselaps Nora esimest korda "Väikest nõida" vaadates hüüdnud: näe, kui mamma oli veel noor, oli tal punane pea ja ilus väike maja. "Arvan, et ega ta ikka ise selle peale tulnud ja mind ta ära ei tundnud. Küllap ikka ema seletas," muigab Mari. Et samas otsekohe tõsineda. "Kui nüüd lapselaps aeg-ajalt video pealt seda lugu vaatab, on samas nii kurb tõdeda, et enamik neid kolleege, kellega ma seal mängisin, on juba teises ilmas: Lo Tui, Karl Kalkun, Ago Saller," loeb ta üles vaid mõne nime.

Nõiavärgi vastu huvi ei tunne

Telelavastusest mäletab Mari ennekõike üht kummalist riri-masinat, mis just "Väikese nõia" ülesvõtmisel oli teles kasutusel esimest korda ja mis võimaldas efekte, kus väike nõid linna katuste kohal lendab.

Nõiandusest ja moodsast volbriööst Mari suurt ei tea ega ka pea. "Ma pole Tartu tudeng olnud ega volbriööd tähistanud," ütleb ta. "Aga eks maipühade ajal vabadel päevadel sai alati maale mindud. Rohkem kulusid need päevad siis talgutele ja õues koristamisele. Või siis Nõmmel koduaia korrastamisele. Nii et mingit kindlat traditsiooni selle volbriööga pole mul kunagi olnud." Mari sõnul on mai ennekõike kevade saabumise ja looduse tärkamise kuu, kui hing ihkabki rohkem looduse keskel olemist.

Küll mäletab näitlejanna aastatetagust volbriööd koduteatris, vahetult enne selle remontiminekut, kui saalist olid kõik toolid välja tõstetud ja kõik volberdajad põrandal istusid. "Siis sai küll möllu tehtud," naerab näitlejanna.

Tema sõnul ta õnneks teatrivälises elus nõidu kohanud pole. "Ma ei teagi, kas usun neisse või mitte, aga parema meelega hoiaks ma neist ikka eemale," arvab ta. "Neid, kes ennast teadmameesteks peavad ja väidetavalt ka nõidadega suhtlevad, on niigi palju ja nendega ma väga suhelda ei soovi. Õnneks ei ole ma ka nõidade enestega kokku puutunud. Ei ole tarvidust olnud ja tahtmist ka mitte," on tema arvamus ühene.