Inimesed

Vladimir Beekman: vaibalkäigud olid palga sees (10)

Jaanus Kulli, 19. aprill 2008, 00:00
Vladimir Beekman on suutnud elus hämmastavalt palju – kirjutada luulet ja proosat, tõlkida peaaegu kümnest keelest, juhtida kirjastuse toimetust ja kirjanike liitu, olla 18 aastat ülemnõukogu saadik, joosta valge maja vahet kolleegide kaitseks jalad rakku, ehitada Nõmmele maja ning reisida, reisida...

Küllap on kõige selle taga tohutu enesedistsipliin, ratsionaalsus ja töötahe. Beekman ütleb, et on tööst alati mõnu tundud. Fotodelt vaatab vastu laitmatus ülikonnas härrasmees. Isegi siis, kui ta istub soojas Californias mammutipuu jalamil. (Ei tea, kas koduarhiivis võiks olla mõni pilt väljaveninud kampsikus?) Ülikonda pole Vladimir unustanud kappi ka täna, kui koos kirjanikust abikaasa Aimée Beekmaniga Kadrioru kandis vastu jalutab.

Keeldub kergeid lubadusi andmast

Sel nädalal jõudis lugejani teie mälestusteraamat "Alles see oli...". See ometi ei tähenda, et ilukirjanikuna olete oma loomingule punkti pannud.

Olen seda usku, et ei maksa öelda: ei kunagi. Tea, mis võib meelde tulla, meeli erutama hakata ja millal võib tekkida tahtmine midagi paberile panna. Muidugi, ega kirjutamine aastatega lihtsamaks ei lähe. Kuigi siiamaani olen hakkama saanud. Nii et jään vastuse võlgu. Kuidas elu juhatab.

Ütlete oma raamatu eessõnas, et paljugi jäi ütlemata ja mitmed eluteel kohatud inimesed on mainimata. Raamatule järge ei kavanda, nagu näiteks Kross seda tegi?

Jaanil oli natuke teine lugu, tema kirjutas oma elulugu järjepidevalt. Kui see tal ühel ajahetkel ka katkes, siis samas ta sealt jätkas. Ei ole tõsiselt selle peale mõelnud, kuigi mõni on öelnud: kirjuta veel. Eks jällegi elu näitab, kas on tungivat vajadust. Muidugi, elu on olnud pikk ja inimesi tohutult kohatud. Ning huvitavaid asju on elus juhtunud, mis raamatusse ei jõudnud. See on nii-öelda esimene valik. Võib-olla kunagi kiusab mind tahtmine jätkata. Aga praegu on kõik veel liialt värske, et mingeid lubadusi välja käia.

Vaatate mitu korda tagasi Leningradi blokaadi aastasse ja lastekodu aegadesse Venemaal ning mulle jäi mulje, et neid aegu meenutades olete nii ennast kui ka lugejat kõige süngematest seikadest säästnud?

Võib-olla mul vedas, et ma ei näinud kõige räigemaid asju, mis linnas juhtusid. Sest algul olin ma sõjaväeosa juures, kus oli oma distsipliin ja miljöö oli rangem ning seetõttu mõnedki ekstsessid jäid ära. Seejärel sattusin lastekodusse. Jällegi suletud keskkonda, kus toit oli kasin, aga jällegi olime eraldatud metsikust näljastiihiast, mis ümberringi möllas. Kuulu järgi tean ma paljusid lugusid, aga ei hakanud neid ümber jutustama. Seda enam, et ilukirjanduses on neid niigi palju ekspluateeritud. See polnud minu eesmärk.

Miks raamatus on nii vähe juttu teie abikaasast, kirjanik Aimée Beekmanist?

On ikka temast ka. Aga Aimée on iseendast kõnelenud läbi oma raamatute ja jätkab seda. Peale selle olen ma päris isiklikku eluolu vähe puudutanud. Ainult siis, kui see oli mingil määral oluline, nagu 1973. aasta maavärinaepisood Mehhikos, kui koduga polnud kontakti. Siis oli põhust. Niisama jutustada võiks ju palju, aga ma ei pidanud seda vajalikuks.

Püüdis endale pahameelt mitte tõmmata

Kirjutate raamatus oma kohtumistest mitme Välis-Eesti kirjanikuga, nagu näiteks Hellar Grabbi ja teistega. Kuidas teie kui kirjanike liidu funktsionäär julgesite neid kohtumisi ette võtta? Oli ju raudne eesriie igapäevareaalsus.

Aga miks mitte. Esimest korda sattusin Rootsi 1956. aastal. See oli üldse esimene Eesti turistide grupp. Teadsime Välis-Eesti kirjanikest vaid kuulu järgi, kes siin olid maalitud üsna hirmsateks. Meie grupis oli ka Juhan Smuul, kes otsis üles Kalju Lepiku ning selgus, et nad on väga toredad inimesed. Vahetasime veel nendega raamatuid, kes olid kohale tulnud. Hiljem iga kord, kui oli võimalus ka Rootsis või Kanadas käia, sai kontakteerutud.

Võite kätt südamele pannes öelda, et kolme tähega asutusega pole teil olnud mingeid sidemeid? Kuigi raamatus kinnitate, et kolm korda püüti teid nuhitöö peale värvata. Ometi tekib küsimus, kuidas te 50ndate aastate keskpaigast alates saite nii palju reisida.

Osalt oli tegu soodsa juhuste kokkulangemisega, osalt sellega, et mul oli lihtsalt huvi kaugemate maade vastu. Näiteks 1962. aastal asutati kinematografistide liit ja kuna me olime Aiméega parajasti kirjutanud stsenaariumi "Ühe küla meestele" ning film osutus küllalt menukaks, oli võimalus kandideerida Moskva kineastide liidu gruppi sõiduks Brasiiliasse ja Kuubale. Nähtavasti olid ka liiduvabariikidest mingid kohad ette nähtud ja nii ma saingi sinna. Kuubale me küll ei pääsenud, sest algas Kuuba kriis. Mõnikord oli selle reisi taga sõprusühing, mõnikord kirjanike liit, hilisemal ajal tulid juba Eesti kultuuripäevad. Ja ülemnõukogu saadik olin ma 18 aastat. Küllap ka see mõjus valikute tegemisel. Peale selle ei saanud ma kunagi hakkama mingite rumalustega. Ma ei bravuuritsenud kuskil ülearu, ei tõmmanud enda peale mingit pahameelt. Aga nii see läks. Midagi ekstra ma nende sõitude jaoks ei teinud. Ja tulebki sõita niikaua, kui on huvi ja viitsimist. Praegu võiks ju sõita kuhu tahes, aga maailm on praktiliselt läbi sõidetud ja mind ei tõmba enam.

Kas kolleegide pärast tuli käia ka Pagari tänavas?

Ei, käinud ma seal pole. Küll on julgeolekukomitee juhtkonnaga olnud korduvaid jutuajamisi telefoni teel. Aga valges majas käisin tihti.

Olite seal kui oma inimene?

Seal tuli tõesti tihti käia. Olid kvartalinõupidamised Olaf Uti juures. Väljasõidudokumentidega tuli seal käia. Või kui selle maja meeste arvates juhtus mingi pahandus või skandaal. Nagu näiteks kuulus Suitsu õhtu kirjanike maja musta laega saalis. Siis tuli käia ja ära kuulata noomitused ja isalikud õpetused, kuidas peab ideoloogiliselt õigesti asju tegema. See oli lausa igapäevane asi, kuulus töö juurde. Käis nii-öelda palga alla.

Oli võimule lojaalne, samas ei püüdnud mängida dissidenti

Tihti välismaal käies ei tulnud pähe ärahüppamise mõtet?

Välis-Eesti kirjanikud olid ju mõnes mõttes eelisolukorras, sest neid keegi ei juhendanud ja Glavliti polnud, aga kuidas nad siiski sisimas tunnetasid seda, et meie oleme kontaktis oma lugejaga ja millised on siinsed tiraažid. See võis kadedaks teha. Ja pidi tegema. Olin küllalt edukas, teostasin ennast, tõlkisin, igavust ei tundnud ning mõningatest elu pahupooltest sain ma kergemini üle ka, sest ajasin oma joont.

Ei olnud mind lihtne korrale kustuda, samas olin justkui lojaalne. Ma ei püüdnud mängida dissidenti, sest see pole mulle iseloomupärane. Aga samal ajal olin teinud endale ka nime.

Nii et vajadusel julgesite ka valges majas oma arvamuse välja öelda?

Kui palju seal on vaieldud! Ka kõige kõrgemate meestega. Tervest mõistusest ei saa ju taganeda. Pealegi tuleb ka oma iseloomu näidata. Ei tule meelde episoodi, kui ma oleks sealt, saba jalge vahel, välja hiilinud. Peale selle olen ma ratsionaalne inimene ja tervet talupojamõistust on ka natuke. Nii et päris kotti mulle pähe ei tõmba.

Nõukogude ajal käisid ju igasugused kampaaniad. Kampaania korras tuli ka Aleksandr Solženitsõnit hukka mõista. Helistati otse Moskvast kirjanike liidu kõige kõrgemast tipust ja küsiti hukkamõistule allkirja. Mina aga ütlesin: kallid seltsimehed, kuna ma pole teda lugenud, ei saa ma allkirja anda. Ilma lugemata ma allkirja ei anna.

Mainisite Glavlitti. Kui palju teil selle asutusega tuli piike murda?

Kirjastuses töötades küllalt palju. Glavlit ehk Trükiste Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus oli vaid korrus allpool. Kui mõni raamat sinna kinni jäi, tuli ikka minna. Olen pidanud seal käima ka oma raamatute pärast. Sõjaromaani "Ja sada surma" vahel oli peale toimetaja läbilugemist 41 lipikut, kus nõuti millegi mahavõtmist või parandamist.

Võtsin käsikirja kaenlasse ja läksin Glavliti juhi Arnold Adamsi jutule. Ta oli mõistlik mees. Istusime palehigis kolm tundi ja 41st jäi vahele vaid kolm lipikut. Oli muidugi asju, mida ei saanud ära rääkida. Nagu näiteks Molotovi-Ribbentropi pakt. Moskvast oli kindel suunis, et see on provokatsioon.

Miks sellise hea keelevaistuga poiss astus hoopis TPIsse keemiat õppima?

Ei maksa unustada, et olin viis aastat sõja ajal Venemaal, kus mul eesti keelega kokkupuudet polnud. Hakkasin luuletama küll eesti keeles, aga et neid esimesi katsetusi polnud kellelegi näidata, hakkasin luuletusi kirjutama ka vene keeles.

Ma ei usu, et 1946. aastal tagasi tulles mu keelevaist väga kiita olnuks. Aga ma olen eluaeg olnud üsna suur lugeja. Sukeldusin siin kohe eesti keelde ja see keelekümblus oli üsna kiire ja otsustav. Samal ajal pidin juba minema edasi õppima. Leningradi blokaadi ajal kaotatud aasta tagasivõitmiseks läksin aga TPI ettevalmistusosakonda, mitte keskkooli, sest seal sai teha nelja aasta kursuse kolmega. Edasi oli loogiline üleminek tehnikaülikooli. Lõpetasin ettevalmistusosakonna üsna heade hinnetega ja mind võeti avasüli vastu. Arvestagem sedagi, et aasta oli siis 1948, kui keemia oli ülipõnev.

Professionaalne suhtumine – valge kadedus abikaasa vastu

Eestis ei ole väga palju tuntud kirjanikepaare. Olete abikaasa loomingu peale kade ka olnud?

Kas just otse kadedust, aga eks sellist tunnet on teinekord olnud, et näe, kui hästi tal välja kukkus, kas ise oleks selle peale tulnud. See ei ole must kadedus, pigem professionaalne suhtumine – näe, kui taipaks ka ise mõne teema nii teraselt üles võtta.Aga kirjanikepaare on meil ju mitu olnud – Juhan Smuul ja Debora Vaarandi, siis Ralf Parve ja Lilli Promet, Ellen Niit ja Jaan Kross. Nii et me ei ole ainsad.

Olete olnud nii kirjanike liidu sekretär kui ka esimees, töötanud kirjastuses ja olnud mitut masti funktsionäär. Kuidas nende ametite kõrvalt nii viljakas kirjanik ja tõlkija olla?

Ühelt poolt teatud tööharjumus, teatud enesedistsipliin. Teisalt eks nooremast peast on inimesel jõudu ja kui tahad midagi teha, leiad selleks ikka aega ja võimalust. Peale selle ei pidanud kirjanike liidus alati pikki päevi tegema, sai võtta loomingulist puhkust. Ma olen alati tööst, kui see edeneb, mõnu tundnud.

Teie mastaapi kirjanikud elasid sotsialistliku korra tingimustes ikka väga hästi, tiraažid olid tohutud ja honorarid korralikud?

Jah, tiraažid olid suured ja honorarid olid ka korralikud, kuigi ega nad nüüd nii metsikud ka ei olnud. Sest nõukogude süsteemis oli põhimõtteks ümberjaotamine. Suuretiraažilise proosateose autor ei saanud kunagi seda, mis ta oleks näiteks saanud läänes läbimüügilt, sest olid omad normid.

Elada sai, aga siis pidi ka peaaegu igal aastal raamat või tõlketeos ilmuma. Korralikku lisasissetulekut andis ka see, kui sind hakati tõlkima teistesse keeltesse.

Tvardovski poeemi "Vassili Tjorkin" tõlkehonorari eest ostsite ZIMi, tõelise luksusauto.

Jah, aga et poeem oli pikk ning Tvardovski esimese suurusjärgu nimi, maksti kõige kõrgema tariifi järgi. Tegin küll tööd aasta otsa, aga sellist raha polnud ma tõesti veel näinud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee