Tõlkija Beekmani esimene armastus oli Astrid Lindgren

Ta oli, nagu öelda, esimene armastus. Aga ta on tõesti hea, ning hea raamatust raamatusse," ei hoia Beekman Astrid Lindgreni loomingu hindamisel kiidusõnu tagasi. Terve põlvkond tänulikke eesti lapsi on kasvanud üles Beekmani tõlgitud Lindgreni lasteraamatute toel. "Peale selle ta nähtavasti sobis mulle. Kõik see keelega mängimine, tema nimede väljamõtlemine, see oli väga põnev. Nagu ristsõna lahendamine ja samas oli hiiglatore, kui see veel välja tuli. Ja kui siis veel pärast raamatu ilmumist tähele pandi, kui vaimukalt, siis see loomulikult vaid kannustas," ütleb Beekman, kelle maailmakuulsa lastekirjaniku esimesed eestindused jäävad 60ndatesse, kui NSV Liidus autorikaitse peale lihtsalt sülitati.

"Jah, 50ndate lõpul ja 60ndate aastate algul tehtud tõlked olid sisuliselt piraattõlked. Olen hiljem selle eest Astridilt ka vabandust palunud," tunnistab Beekman. "Aga ta vaid muheles selle peale, et pole midagi, hea, et need ilmusid. Tõepoolest, ma ei saanud ju temaga lepingut teha, kui Nõukogude Liit polnud konventsiooni liigegi." Jutt on Genfi konventsioonist, millega NSVL ühines 1973. aastal. Alles pärast seda ilmus nõukogulikku kirjastuspilti autorikaitse mõiste. Vladimir Beekman, kes on sisuliselt toonud meile kätte kogu Lindgreni loomingu ning temaga ka mitu korda kohtus, ütleb, et Lindgren oli väga oma raamatute nägu.

"Ta oli suur vigurivänt ja seda eriti nooremast peast. Aga viskas nalja ka vanemas eas. Kuigi ta oli maailmakuulus ja nagu öeldi, Rootsi eksportkaup number üks, oli ta väga vahetu, ei mingisugust uhkust ega staaritsemist. Ta oli ikka samasugune Smålandi tüdruk, nagu ta ennast lapsena mäletas ja nagu ta ennast kirjutas sisse küll Pipisse, küll "Bullerby lastesse", küll "Vahtramäe Emilisse".