Kadrioru vabahärra igapäevane rituaal – jalutuskäik abikaasaga

Kuigi oma eraelust ei kipu Vladimir rääkima, siis harmoonilise kooselu kohta ütleb ta seda, et kuldpulmad on neil ammu seljataga ning et kui paar on õigesti kokku sattunud, on kõik hästi.

Jalutuskäigud on nende igapäevarituaal. "Püüame neid teha igal hommikul, kui lausa pussnuge ei saja," ütleb Beekman. "Et võimalikult palju liikuda. Selleks on meil kümneid eri marsruute, sest praktilise meelega, nagu me oleme, on meil alati kindel siht." Pärast lõunat on neil aga tööaeg. "Reeglina on kogu aeg midagi teha. Kumbki istub ja nokitseb omaette. Õhtupoolikul loeme lehti ja vaatame telekat," kirjeldab Beekman kirjanikepaari ühte täiesti tavalist päeva. "Õhtul me suurt väljas ei käi. Ei ole erilist huvi. Vahel teatris, aga mitte ööklubides," muigab ta.

Enne kolimist Kadriorgu elasid nad aga 33 aastat Nõmmel oma majas, mille 50ndate lõpul ja 60ndate algul ehitasid. "Ent igas elueas on oma elupaik," leiab Beekman, miks Nõmme mändide alt linna koliti. "Maja saab pidada kõrgvormis olles. Pool sajandit tagasi ehitatud maja jaksab pidada veel keskealine inimene, aga üle selle läheb asi käest ära. Tuleb elada jõudu ja võimeid mööda. Siis leidsime, et nii suurt elamist pole vaja, küll aga esitab ta meile liiga suuri nõudeid. Nii kolisime ära Kadriorgu," räägib praktilise meelega Beekman. "Samal päeval, kui kolisime, müüsin maha ka oma viimase auto. Linnas on see ju pigem koormaks kui vajaduseks. Olen nüüd vabahärra. Käin jalgsi, sõidan bussiga ja kui on kiire, tellin takso." Vladimir Beekman keeras rooli nelikümmend aastat ja esimene uhke ZIM teenis kirjanikepaari seitse aastat.