Kirjanik Heljo Mänd: "Minu vanaema ei armastanud muinasjutte jutustada." (3)

"Raamat algab vanaema lapsepõlvega, ulatudes ajaliselt 150 aasta taha ning lõpeb minu abiellumisega – õieti abielu esimese aastaga," täpsustab raamatu ajalisi piire endiselt särav ja nooruslik 82aastane kirjanikuproua, kelle nime võib leida enam kui 100 raamatu kaanelt ning kelle luuletuste ja juttude najal on üles kasvanud mitmed põlvkonnad lapsi.

Ennast nii laste kui ka täiskasvanute südamesse kirjutanud Heljo Mänd rõhutab, et tema pikk ja kirev elu ei mahtunud siiski tervenisti selle raamatu kaante vahele ära. "Enamik on välja jäänud," üllatab ta. "Selles raamatus on vaid minevik. Väga kauge minevik ja lähem minevik, kui ma abiellusin." Hilisemale ajale Heljo Männi sõnul raamatus ruumi ei jätkunud. "Aga ta on mahtunud – või hakkab mahtuma – mu romaanidesse. Kuna ma olen kirjutanud küllaltki palju ka täiskasvanutele, siis väga palju minu elu on lahustunud mu romaanides ja novellides ning ma ei tea, kas on õige need aastad uuesti lugeja ette tuua. Pealegi, kas see pakuks mulle huvi? Aga raamatu kirjutamine peab huvi pakkuma ja see peab olema vajadus," lausub vanaproua, kes tõuseb igal hommikul ikka kell viis, et kas või paar ridagi paberile panna. Sest muidu ei saa päeva täie ette lugeda.

Heljo Mänd ütleb, et kirjutamine on talle alati meeldinud ning juba siis, kui ta veel laps oli ega teadnud midagi kirjanikuks kasvamisest, oli tal kombeks vanaema jutte üles tähendada ja märkmeid teha. "Sest minu vanaema ei armastanud muinasjutte jutustada, vaid ütles alati, et ta räägib elust. Nii ta pajataski oma elust ja oma vanemate elust. Ning iga kord panin ma need lood kirja. Ja see polnud üldsegi mingi sundus. Meil olid vanaemaga väga ilusad videvikutunnid. Tema tahtis rääkida ja mina tahtsin kuulata," meenutab Heljo Mänd suure soojusega. "Kuskil 15aastaselt hakkasin ma neid jutte üles kirjutama või nende kohta märkmeid tegema."

Kas kirjaniku esimene memuaariteos on tal järjekorras 104. või 105. raamat, ei oska ta peast öeldagi. "Aga üle 100 on neid kindlasti ilmunud," kinnitab Heljo Mänd, kelle sõnul pole kirjutamine teda kunagi sedavõrd vaevanud, et raamatule punkti pannes tabaks mingi vabaduse tunne.

"Pigem on see kahjutunne, et raamat otsa sai. Nagu üks väga ilus ajajärk su elus oleks otsa saanud. Õnneks ei kesta see kahjutunne kaua, sest alati on ees ootamas mitu käsikirja, mis vajavad lõpetamist. Näiteks just neil päevil panen ma punkti oma viimasele raamatule, mille nimi on "Pilgu puudutus," ütleb väsimatu Heljo Mänd väikse uhkusega hääles.