Mis on sulle tabu?
Tabu? Issand jumal... pole sellist... Tabu? Seda võib ju mõelda nii laialt ja samas täpselt nii kitsalt, nagu tahad. Laias laastus ütleks, et ei ole, aga kui ma hakkan üksiti mõtlema, siis...
On mingi koht, kus sa lööd risti ette?
Loomulikult! Ma ei müü oma koera maha, ma ei reeda oma last, ma ei peta oma vanemaid.
Jumalat usud?
Kindlasti on ta olemas. Aga minu oma ei ole kindlasti selline, nagu teda kirikus või raamatutes eksponeeritakse.
Milline ta siis on?
Vaata seda mina sulle ei ütle.
Kui sind rünnatakse, sa teist põske ette ei keera?
Ei! Ei! Ei!
Inimestele, kellega sa oled mingil põhjusel tülli läinud, oled sa ebamugav vaenlane?
Juhul, kui nad on reetnud mind, siis – jah!
Aga tülipartnerile olen ma selles mõttes hästi lahe, et kui näiteks sa räägid kellelegi mind taga ja see tuleb välja – selliste asjade peale ma ei solvu ega hau kättemaksu.
Aga – kui inimene on reetnud mind! Reetmine on hoopis teine asi. Kui sinust on saanud minu usaldusisik ja kui sa ei ole sellest aru saanud ja mängid lolli, et sa ei saanud sellest aru, et ma olen usaldanud isiklikke asju sulle, ja sa ühel päeval lihtsalt kasutad neid ära – siis sa oled reetur!
Ja reeturile maksad sa kätte?
Vihastan end surnuks ja ma mõtlen: aga ma sulle näitan... Aga siis tuleb mulle meelde üks hiina vanasõna: kui istuda piisavalt kaua voolava jõe ääres, siis ühel päeval sa näed, kuidas sinust ujub mööda su vaenlase laip. Ja see on jumala tõsi!
Ükskord koidab see päev. Ma ei pea ise selleks mitte midagi tegema. Lihtsalt ühel päeval ujub see võimalus must mööda, mul on võimalus võtta oksake ja tõmmata see laip kaldale, või poolsurnud laip...
"Ma olen hästi jäärapäine!"
On neid inimesi palju, kes peavad ette vaatama, et...
...neid on vähe. Ma ei ole kuri inimene, ma ei ole pika viha pidaja. Väiksed krutskid mind ei ärrita, mul on nii kõrge valulävi, et mulle ei tee haiget sellised asjad... ma ei hakka ühegi toimetaja peale viha pidama, kui ta on kunagi minust hästi halvasti kirjutanud. See on nagu mööduv tuul või vihmasadu – see mind ei ärrita.
On palju sügavamaid asju. Aga siis ma olen tõesti paha.
Kui suur on sõpradering, kes võib sulle suvalisel hetkel suvalise murega helistada või külla sadada? Või vastupidi.
Neid võib ühe käe sõrmedega üles lugeda.
Võib-olla on neid rohkemgi. Mind on suutnud kordi ja kordi üllatada inimesed, keda ma olen pidanud lihtsalt headeks tuttavateks – aga mitte lähedasteks – sellega, et kui mul on väga kehvad ajad olnud, siis... millegipärast on tulnud täiesti uskumatult inimene X – kellest ma poleks kunagi seda uskunud või oodanud – mulle appi.
Kelle nõu sa kõige sagedamini kuulad? Oma poja? Oma õe? Oma ema?
Mitte kellegi! Ma olen hästi jäärapäine.
Aga nõu sulle ikka anda üritatakse. Tuleb poeg ja ütleb...
Ikka: ema, võta ennast kokku!
Mille peale ta seda harilikult ütleb?
Mille peale ta seda viimane kord ütleski... Ta ütleb seda väiksemate asjade peale. Olen küll suhteliselt tasakaalukas inimene, närvid nagu enda arust on korras, aga mul võib juhe kokku joosta küll. Mingi lihtne asi: kodus on remont, laps tuleb koolist – on pooled asjad ära kaotanud, kehva hinde saanud –, koer on jalga lasknud, mees helistab ja ütleb, et nüüd on vaja mingit X asja just tollel hetkel... Mul jookseb juhe kokku, ma hakkan röökima!
Mille peale mu laps ütleb: võta ennast, ema, kokku, asi ei ole nii hull, kui sulle tundub; alusta ühest asjast korraga, võta rahulikult.
Kaheksa-aastane Robin oskab sulle öelda, et...
...oskab mulle öelda, et: võta nüüd rahulikult, lahendame asjad järjekorras. Kui mul endal on kõik asjad korras ja kellelgi teisel on kehvasti, siis ma tol hetkel panen asju järjekorda: lahendame nad siis tähtsuse järjekorras. Võib-olla ta on seda pealt kuulnud!
Väga täiskasvanud laps.
Ta on kasvanud sellises... mitte eriti normaalsete inimeste seltskonnas...
Mida see tähendab?
Meie ümber tiirlevad kunstnikud, mingid klounid, mingid professorid, mingid sulelised, kirevad... Ta on oma väikese ea kohta nii palju inimesi näinud, ja ta on olnud niisugustes situatsioonides, kus mina temavanusena oleks kreepsu saanud...
Aga tänapäeva lapsed ongi teistmoodi, nad vaatavad kõike... Ma ei istu kodus ja ei ütle oma lapsele, et sa ei tohi seda, teist või kolmandat teha; need filmid ja asjad on sulle keelatud.
Ma ei tea, võib-olla kümne aasta pärast on ta närvisüsteem rikutud... aga ma arendan oma arust mingit vabakasvatuse versiooni, kurat teab, mis see on tegelikult!
Aga – ma sikutan teda kaasa igale poole. Lähen temaga kinno, ka kui see on keelatud alla 14aastastele...
...kui laps tahab filmi näha, siis ta peab seda nägema...
Minule ei ole seks ja mingi ajalugu – kus kellelgi raiutakse pea maha – õõvastav. Minu arust ei ole see õõvastav ka kaheksa-aastasele lapsele – paari aasta pärast ta loeb sellest ajalooraamatutest! So what? Ta on lugenud juba hullemaidki asju, ja vaadanud jõledamaid asju! Need arvutimängud, mida nad mängivad – kus on karbi peale kirjutatud 6–10aastastele – mul läheb pigem nendest süda pahaks.
Kas Robin on sinu üle pigem uhke: mul on nii lahe ema...
Arvan, et saan seda kah teada alles aastate pärast. Olen püüdnud ta käest küsida, kas tal on koolis keeruline, kuna ta ema on Anu Saagim – ta on öelnud selle peale: vahel on! Aga ta ei ole veel tulnud – ptüi-ptüi-ptüi! – nuttes koju.
Aga olen teda hoiatanud, et ta peab selleks valmis olema... Tundub, et tal on hästi arukad klassikaaslased. We do not never know! Praegu on nad normaalsed, aga kurat teab, mis tulevik toob. Issand, ära kuradeid sisse kirjuta, see on mul parasiitsõna. (Lepime kokku, et edaspidi ei kirjuta – R.K.)
Lapsel koolitöid aitad teha?
Ikka. Ta tuleb koju ja ütleb küll, et kõik on õpitud – ta käib pikapäevarühmas, kus siis nii-öelda õpitakse kõik kodused asjad ära, aga ilmselt on seal muud huvid veel, sest kui ma neid asju hiljem kontrollin, siis... käekirjad ja asjad on seal natuke...
Olen tema õppimise suhtes ehk liigagi närviline. Teise klassi õpilase neli masendab mind kõvasti.
"Kellest tahan, sellest teen kuulsa."
Palju tuleb sinu pokaal-šampust-näkku-stiil sinu loomupärasest impulsiivsusest, palju see on teadlikult loodud poos?
See on fifty-fifty. Kui sõnadest enam ei piisa, siis – ega ma kedagi lööma ei kuku. See on nagu soft-versioon vägivallast: kui sa tahaksid kellelegi vastu pead anda, siis selle asemel viskad sa talle klaasi šampanjat.
Sa ei tee seda kunagi sellepärast, et saada pildi peale?
Kas sulle on jäänud selline mulje, et võtan pokaali ja siis vaatan ringi, kas mõni fotograaf näeb? Kui sõpradega käime pidutsemas välismaal, kus keegi meid ei tunne, siis seal teeme ikka kümme korda hullemaid asju.
See on täiesti tavaline, et me dušitame baaris pool seltskonda šampanjaga üle.
Mida see annab sulle?
See on hetke emotsioon, see ei anna mitte midagi. Meil on lõbus. Ja tavaliselt hakkab teistel kah lõbus. Mõni saab kurjaks muidugi.
Bravuuritar – see on ju kaubamärk, see ei ole Anu Saagim?
Kaubamärk jah. "Skandaalne" on kah kaubamärk.
Milleks sulle need?
Ma ei tea, ajakirjanikud on need mulle külge pannud.
Justis! kirjutasid sa ise alla: "Teie bravuuritar".
Jah, sellepärast et kunagi oli mingi ajakirjanik teinud minuga intervjuu, kus ta nimetas mind bravuuritariks. Mulle hakkas see nimi meeldima ja järgmine kord ma kirjutasin juba ise nii. Võtsin selle omaks.
Sa oled kehastunud kollane ajakirjandus: kui tarvis, oled iseenda kirjutatud loo allikas ja kangelane.
Just! Nüüd on hakanud teisedki võtma lauljaid ja ma ei tea mis tegelasi ajakirjanikeks. Varem seda trendi minu meelest ei olnud.
See, et astusin võitlusväljal teisele poolele, oli üsna esimene samm. Kui Justi! omanikud ütlesid et: tule meie ajakirja peatoimetajaks. Paljud tegid selle peale öäää; paljud küsisid: kas te võtate ta mingiks maskotiks? Ainuke, kes neid kohe kiitis, oli meediamagnaat Hans H. Luik, kes ütles, et tegite täiesti õige sammu, et tõmmata tähelepanu täiesti tundmatule kaubamärgile. Aasta pärast oli see kaubamärk sama tuntud kui Kroonika, mis oli kümme aastat turul olnud.
Minule oli see hüppelaud. Ja esimest korda tajuti, et: issand jumal, kes seda seltskonnaasja ikka paremini teeb kui inimene, kes on selle sees pidevalt!
Miks sa selle sees oled?
Ma ütleks pigem niipidi: jumal tänatud, et ma selle sees olen. Vaata, kuhu ma täna jõudnud olen.
Kuhu sa oled jõudnud?
Mul on juba teine töökoht, kus ma olen peatoimetaja. Ha-ha-ha!
Sina õpid võib-olla viis aastat sellepärast ülikoolis. Mina olen lõpetanud keskkooli ja... vaata, mul jäi nagu mingi tükk vahelt ära. Mina ei saanud siin oma unistusi realiseerida, kui ma keskkooli lõpetasin. Mul oli siin vastik elada, mul oli paha olla. Ma läksin minema, aga mõtle, kui kaua aega mul oli vaja seal lihtsalt ellu jääda.
Ma raiskasin... ma ei raisanud, see oli metsik elukogemus. Aga ikkagi ma kulutasin meeletult energiat asjade peale, mis praegu on iseenesestmõistetavad: jahtisin elamist, tööluba, passi, viisasid, mingeid imeasju.
Ja kui see aeg lõpuks ümber sai, Eesti oli kah vaba, mida ma oleks pidanud siis tegema? Mida muud oleksin ma pidanud hakkama tegema, kui... kuna ma olin juba tänu oma abikaasale seltskonnanduses sees – me olime kogu aeg seltskonnaajakirjanduse tähelepanu keskpunktis, isegi kui me viis aastat Ameerikas elasime, kirjutati meist Soomes pidevalt... Ma sain kooli imelikust maailmast, millest meil polnud aimugi.
See kumuleerus nii suureks, et järsku ma sain aru, et ma ei oskagi midagi muud teha, kui olla kuulus. Ja ma õppisin selle mängu ära, ühel päeval käis klõks! ja ma sain aru: vau, selle kõik saab ju pöörata selleks, milleks ma tahan. Ma kasutan seda powerit, mis mulle on antud, enda hüvanguks.
Mul läks kümme aastat õppimiseks, kuni mu nii-öelda kooliaeg sai tasutud – ma sain selle, mida ma tahtsin!
Sa tahtsid olla kollase meediaväljaande peatoimetaja?
Ma ei jaksanud olla tähelepanu keskpunktis kogu aeg üheülbaliselt. Et mis värvi püksid ta täna hommikul jalga pani, mis värvi ta oma juuksed värvis, kus ta puhkamas käis, millist huulepulka ta kasutas. See väsitas mu ära! See ajab mind iiveldama vahel.
Nüüd ma kirjutan teistest, kes mu ümber tiirlevad ja kes tahavad kah anusaagimiteks saada. Nad tahavad saada kellekski, nad tahavad saada kuulsaks. Ja ma kirjutan neist.
Nii palju võimu on mul küll, et kellest tahan, sellest teen kuulsa, kellest ei taha, sellest ei tee. Vaatan asju läbi oma kanalite ja teen tööd ja saan selle eest raha.
Ma teen asja, mis pakub mulle rahuldust. Rahuldust ei pakkunud mulle enam see, et ma olen ise pidevalt hambus kõigil. Aga nii, teistpidi – kui ma saan ka ise kedagi hammustada – väga lahe!
Muu hulgas sa teed elu24.ee peatoimetaja tööd ka raha pärast?
Hmmm, ma ei saaks otseselt nii öelda. Eestis teha ajakirjanikutööd raha pärast, see ei ole... Ma teeniksin mingite muude äridega, olles kas või oma abikaasa alluv, kümneid kordi rohkem.
Kas sul on Eestis veel mingeid ärisid?
Jaa, aga ma ei hakka kindlasti neid loetlema. Ära seda isegi unista.
Ma ei küsi vähe oma tööandjalt – küll ma oma väärtust
tean –, aga ma ei tapa ka lüpsvat lehma. Ma olen tööandjale hea saak sellepärast, et ma ei tee tööd selleks, et autoliisingut maksta või et ma saaksin puhkusele minna... kuhugi Egiptusesse. Ma ei lähe tööandja juurde ja ei ütle, et tõsta mu palka, sest kõik hinnad on tõusnud. Mul ei virvenda kogu aeg kroonid silme ees ja ei ole vere maitse suus. Ma teen tööd rõõmust. Aga ma ei taha teha seda ka ilma rahata.
Palju sa selle vestluse jooksul bluffisid?
Aga sa ei küsinud ühtegi küsimust, mille pärast oleks pidanud bluffima.
Mis on Saagimi kink Eesti ajakirjandusele?
Mart Kadastik, Eesti Meedia juhatuse esimees: "Ta on värskendanud Eesti ajakirjandust. Meie meediaruum oleks temata vaesem, ühekülgsem ja igavam. Mulle tundus, et Justi! olemasolu just Saagimi ajal värskendas ajakirjanduspilti ja sundis Kroonikat pingutama. See on alati ohtlik, kui ei ole tõsiseltvõetavat konkurenti. Saagimist võis vaadata üle, aga ta sundis Kroonikat ennast mobiliseerima.
Saagim mõjub, ta on karismaatiline. Isiksuste puudus on ajakirjanduses päris suur probleem. Saagim on toonud karismat ja värskust, ja see on sundinud teisi ka – mõnikord kopitamis-staadiumisse jõudes – ennast ümber hindama ja vaatama ilmaasju teise pilguga, mis on kompleksivabam ja lihtsalt rõõmsam.
Minu esimene tõsine kokkupuude Anu Saagimiga oli tordi kaudu, millest veerand sai Priit Leito (toona SL Õhtulehe juhatuse esimees) oma pähe ja kolm neljandikku tuli mulle ülikonnale ja pähe (Leito eitab pihtasaamist - toim). Ma alguses kah mõtlesin, et nüüd ongi vaenlane... Pidin järgmine päev minema Oslosse ja ma ei saanud selle ülikonnaga minna..., aga päev-kaks-kolm hiljem hakkasin mõtlema, et so what.
Nii et mulle tundub, et temast on Eesti ajakirjandus pigem võitnud kui kaotanud. Kui räägitakse kollasest ajakirjandusest halvasti, siis see on nagu moe küsimus. Soomes käib praegu seksiskandaal Ilkka Kanerva ümber – et ta on sõnumeid armukesele saatnud või mida iganes – ja sellest kirjutab Helsingit Sanomat, sellest räägivad tõsimeelsed soomlased. Tegelikult on see suur silmakirjalikkus nimetada osa ajakirjandusest kollaseks, ja tegelikult tõsimeelsed inimesed räägivad väga tõsiste nägudega nendestsamadest asjadest."
Eestlastele omastest pisiasjadest pikem
"Eestlane on nii jäledalt väike rahvas, et ei jõua ealeski üheski asjas konsensusele," ütleb Anu Saagim, kes end rahvuse mõõdupuuga ei defineeri. "Kui riigikogus on vaja uus serviis osta ja öeldakse, et ostame valge serviisi, siis, usu mind, tuleb kamp inimesi, kes ütleb: ei, see serviis peab olema helesinine. Ja selle ümber hakatakse hääletama, pead murdma, allkirju koguma. Eesti rahvas on nagu väike inimene, kes niutsub iga pisiasja kallal ega jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Eesti võiks olla õitsev väikeriik, aga õelus ja kadedus tapab selle."
Ihualasti ei poseeri
Mis Anu Saagimit (pool)alasti poseerimise juures erutab? Õige vastus on: mitte miski. Sest Anu pole piltidel paljas. "Mina ei pea seda alastuseks, kui mul on plakati peal selg paljas. Ma poseerisin ka aktifotodel – seal ei ole kah ühtegi strateegilist kohta näha. Kas keegi on mind näinud ühel pildil täies alastuses? Tegelikult ju ei ole! Inimestele on suudetud luua kuvand, mis ei vasta tõele."
Kommentaarid (0)