Sulliwan: "Võin pärast kontserti higist tilkuda, aga kaalust pillimängimisega ma maha ei võta."

"Aga nüüd vähemalt on poolteist aastat stuudios istumist läbi," vihjab muusik ajale, mis teda oma esimese sooloplaadi "Sullivan" tegemiseks kodustuudiosse aheldas. "Mul on ju koer ja temaga võiks ma tõesti Nõmme vahel pikemaid ringe teha," arutleb Sulliwan. "Saaks kaalust natuke alla."

Ometi ei tähendanud plaaditegemine siiski ainult hommikust õhtuni kodustuudios istumist, vaid – nagu muusikul tavaks – samal ajal ka regulaarset kontserttegevust mitme ansambliga. "Võin pärast kontserti higist tilkuda, aga kaalust pillimängimisega ma maha ei võta," teab ta.

"Mäletan, et on olnud järjest mänge, kus sa annad endast absoluutselt kõik. Nii et s*tt, veri ja lilled. Ja siis mõtled, et nüüd võtsid küll alla, aga ei midagi! Jah, see sisemine purse seal laval ajab mind rohkem higiseks kui pilliga vehkimine. Nii et kontserdid jõusaali alla ei lähe. See on ikka teistsugune higistamine. Vähemalt minu puhul kindlasti," arutleb Sulliwan. Ja lisab, et ka kõige väiksema külakontserdi puhul ta endale allahindlust ei luba.

"Ma ei saa nii, et torman kohale, viskan jope seljast ning kohe lavale. See on halb. Ma pean kuidagi ruumi sisse sulama. Tahan ikka tund aeg varem kohal olla, tunda seda õhku ja aurat, mis seal üleval on ja vastavalt sellele ka ennast häälestada," kirjeldab ta enda sisseelamist esinemisele.

Kui mitmes bändis Sulliwan oma muusikukarjääri jooksul on mänginud, ei tea ta tänaseni. "Aga arvan, et üle 20 neid kisub olema."

Sulliwan ja Sullivan

Sama nõudlik nagu kontserdil, oli ta enda vastu ka sooloplaati tehes. Sellepärast ilmubki see alles nüüd, kui seljataga on paarikümneaastane muusikukarjäär.

"Ju siis polnud varem midagi öelda," jääb ta oma esimese lapsukese puhul tagasihoidlikuks. "See on nagu lugu isast ja tema tummast pojast, kes ühel päeval korraga ütleb, et maja põleb. Isa kustutab maja ära ja kostab, et sa ju räägid, mille peale poeg vastab, et varem polnud midagi öelda.

Üritasin sellel plaadil leida ühe suure, laia ja keskmise tee. See tähendab, et see pole suunatud ei metalli-, aga ka mitte päris kantriradadele," hindab muusik oma esimest helikandjat (mis on kunstniku apsaka tõttu saanud kaanele pealkirja "Sullivan").

"Algul olin ikka päris ehmatanud: olen ju harjunud, et mu muusikunime ikka w-ga kirjutatakse. Aga võib-olla on nii isegi vahvam," on Sulliwan leplik.

Plaadile on jõudnud 13 lugu, millest vanemad on nelja aasta tagused. Ometi ei tähenda see, et Sulliwani paun nüüd tühi oleks. "Üle 50 loo on veel oma järge ootamas," muigab ta ning viitab vilkuvate-plinkivate stuudioseadmete ja helipultide suunas.

Särts peab sees olema

"Jah, see plaat on märk pikast käidud teest," ütleb Sulliwan natuke mõtlikult. "See viimane ots – enne kui läks miksimiseks ja masterdamiseks – sai tubli 14 tundi päevas stuudios istutud. Kõige tähtsam on ära tabada, millal vait olla. Mängida on väga lihtne. Aga just ära tabada, millal olla vait," räägib ta plaadistamise sünnivaludest.

Lood sünnivad Sulliwanil rahulikumatel hetkedel ja peamiselt õhtutundidel, kui ta käib koeraga jalutamas või näeb telerist midagi, mis paneb mõtte jooksma. "Ei ole nii, et võtan kidra kätte ja nüüd hakkab midagi tulema. Seda on kohe aru saada, kui pole särtsu ja vaimsuse purset sees," ütleb Sulliwan, kes astus muusikuteele kuueaastaselt. "Ehk siis muusikakeskkooli ettevalmistusklassist alates, kui hakkasin klaverit õppima," täiendab ta.

Kaheksa aastat hiljem võttis Sulliwan esimest korda kätte kitarri. Ja truuks jäänud on ta sellele pillile praeguseni. Kuigi äsja ilmunud plaadigi tarvis istus ta korraks klaveri taha ja ühes loos mängib ka trumme.

Sulliwan ütleb, et on suutnud terve elu ennast muusikuna ära toita. "Aga mul on ka olnud pidevalt mitu rauda tules. Olen mänginud alati paralleelselt kahes-kolmes bändis." Tema sõnul on see igati kasulik ja turgutav, et on elus puutunud kokku väga erinevate muusikutega. "Kui oled pillimees, peaksid sa aeg-ajalt oma rajalt kõrvale astuma," leiab ennekõike rokimehena tuntud Sulliwan.

"Ega taevas sellepärast pähe kuku, et me Eurovisionile ei pääsenud."

"Iiris on väga lahe inimene, kelle kohta saab öelda vaid häid sõnu. Nii noor ja nii arukas! Ning mis on veel oluline – väga omanäoline, mis on hästi tähtis," kiidab Sulliwan Iiris Vesikut, kellega ta musitseeriski esimest korda koos Eurovisioni lauluvõistluse Eesti eelvoorus, kus Riine Pajusaare looga "Ice-cold Story" paraku teiseks jäädi.

Sulliwan, kes juba 1996. aastal Eesti eelvoorus Eurovisioni õhustikku nuusutas, lauldes Üllar Meriste loos "Iialgi veel" taustavokaali, põrumist ei põe: "Mis seal ikka. Oleks ju võinud võita, aga ega taevas sellepärast pähe küll ei kuku. Tegime, mis suutsime. Kreisiraadio on ju kogu aeg pildi peal ning eks Eurovisionist endast on saanud ka pigem palagan. Nii et las nad sõidavad," on muusik leplik.

Oma ekstravagantset lavavälimust – kolemeest – põhjendab Sulliwan sellega, et kuna solist Iris on väikest kasvu, taheti tema välimusega rõhutada just kogukust. "Et oleks värvikust ja balanssi. Paha ja hea, soe ja külm. Kui kõik on väga keskmine, siis on ju igav. Nii vaatajatele kui endale."

Kuigi muusikavallas Sulliwanil noore solistiga konkreetseid tulevikuplaane pole, loodab ta väga, et hea juhus nende teed ka edaspidi kokku viiks. "Mina oleksin kohe valmis temaga koos muusikat tegema."

Sulliwani esimene sooloplaat "Sullivan"

Sulliwan on aastaid Eesti muusikamaastikul figureerinud kitarrist ja helilooja. Ta on mänginud muu hulgas ansamblites Terminaator, Sulliwan Unplugged, Spanish Castle, Bande ja Massix.

Tema uuel plaadil musitseerivad Kristjan Mäeots ehk Kotkas (trummid), Aleksander Vilipere ehk Sass, (trummid), Andrus Uuspõld ehk Härra Juht (bass, kontrabass), Margus Kappel (klahvpillid), Viktor Vassiljev ehk Viki (kitarr), Tõnu Aare (suupill, bongod), Peeter Malkov (flööt), Erki Sepp (kitarr), Sulliwan (vokaal, kitarr, klahvpillid, trummid).