TEISE PÕLVE HARFIMÄNGIJA: Et ka Saale ema oli harfimängija, siis seisis pill kogu aeg kodus. Teise klassi tüdruk vaatas venekeelse harfiõpiku piltidelt, kuidas keelt tõmmata ja ei teinud sellestki numbrit, et jalad pedaalideni ei ulatunud. Kaks tundi tinistamist ja otsus oli sündinud: Saale teadis kindlalt, et temastki peab saama harfimängija. Foto: Teet Malsroos
Inimesed
22. veebruar 2008, 00:00

Saale Kivimaker-Rull: harfi juures teevad suurimat muret pilli kogukus ja vedu

Saale Kivimaker-Rull on oma elu sidunud instrumendiga, mille professionaalseid mängijaid saab Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel.

Õieti ongi neid kõigest viis, kuigi pill pole sugugi eksootiline. Saale mängib nimelt rahvusooperi orkestris harfi.

Oma esimest kokkupuudet harfiga mäletab Saale hästi – ta käis siis teises klassis. Et ka tema ema oli harfimängija, siis seisis pill kogu aeg kodus. Ühel ilusal päeval läks laps harfi taha, kaasas venekeelne harfiõpik. Sealt vaatas tüdruk, kuidas keelt tõmmata, et heli kätte saaks – piltide pealt, sest vene keelt ta loomulikult ei osanud. Jalad ei tahtnud kah hästi pedaalideni ulatuda, aga ei sest midagi. Kaks tundi tinistamist ja otsus oli sündinud: Saale teadis kindlalt, et temastki peab saama harfimängija.

"Harfimängija sai minust tõesti, ilma et keegi oleks sundinud või suunanud," kinnitab Saale. Muusikakeskkoolis õppis ta Zvenika Sillamaa käe all, kes oli õpetanud ka tema ema. Ülitänulik on Saale ka oma teisele õpetajale Eda Peäskele, kellest on saanud tema partner.

"Vaevalt ma ilma temata selle eriala juurde oleksin jäänud," usub Saale.

Eestis on praegu viis harfimängijat. "Kuues alustas alles õpinguid muusikakeskkoolis," ütleb Saale. "Meie teatris on kaks mängijat, ERSOs ka kaks ja Vanemuises üks." Veel kaks Eesti harfisti tegutsevad välismaal.

Mozarti ooperites harfi pole

Ehkki harf on üks vanemaid pille ja tuntud juba 3000. aastast eKr vanas Mesopotaamias ja Egiptuses, mõeldi nüüdiskontsertharfi mehhanism välja alles 18. sajandil. Ka siis polnud see pikka aega orkestripillina üldse kasutusel, seda mängisid peamiselt peened daamid salongides.

Esimesena hakati harfi sümfooniaorkestris laialdasemalt kasutama Berliozi ajal, enne teda on harfile kirjutatud üksikuid palu. Vahel harva on harfi kasutatud ka suurteostes: Mozartil on harfi-flöödikontsert, Rossinil variatsioonid harfile ja ka mõnes Rossini ooperis on harfi kasutatud. Kuid mitmes varasemas muusikaetenduses pole harfile üldse kohta ja neil õhtutel ei pea Saale tööle minemagi. "Näiteks Mozarti ooperites harfi ei ole. Aga Tšaikovski ballettides on seevastu harfikadents alati."

Harfil on orkestriteostes hästi palju pause. "Loed neid üks-kaks-kolm ja vahel üheksakümmend või sada kaheksakümmend ka," naerab Saale. Pauside ajal saab näputööd teha. Kuid väga pikkadel pausidel tullakse uuesti sisse mõne teise pilli teema järgi, mis nooti märgitud – õnneks ei pea tund aega pause lugema.

Harf on parajalt suur ja mis seal salata, ka kallis pill. Sellegipoolest on enamikul Eesti harfistidel peale tööl asuva instrumendi kodus ka isiklik pill. Hiljaaegu sai endale päris oma ja uue harfi ka Saale.

Eestis neid loomulikult ei müüda, kuid tellida saab siinsete müüjate kaudu küll. "Mujal maailmas on olemas spetsiaalsed harfipoed, aga minu teada ei müüda sulle ka seal seda pilli, mis saalis seisab," ütleb Saale. "Tellid mudeli, mis sulle meeldib, ja siis hakatakse seda tegema. See võtab aega paar kuud."

Kuulsamad harfitootjad tegutsevad Saksamaal ja Ameerikas, nende järel tulevad Itaalia ja Prantsusmaa. Saale pill näiteks on valmistatud Itaalias Salvi tehases.

Põhimure on vedu

Õrnema soo esindajale pole harf kuigi lihtsalt käsitsetav instrument.

"Et korralik toon kätte saada, on vaja lihasjõudu – ainult silitamisest ei piisa," ütleb Saale. Veel rohkem jõudu nõuab aga pilli vedu. Kui teater gastrollile läheb, pakitakse harf veokasti ja võetakse kaasa, sellega pole mängijal enesel suurt tegemist. Kui aga harfimängija oma isikliku pilliga kontserti andma tahab minna, hakkab pihta üks paras jama.

Harfimängija autol peab kindlasti olema universaalkere ja ka sel juhul tuleb istmed alla lasta. Saale mõõtis hiljuti üle, et tema uus pill vajab vaba ruumi 175 cm.

Tavaliselt aitab Saalel kodus pilli auto peale tõsta abikaasa või isa. "Isa on harjunud – ta on terve elu harfi tõstnud, algul ema, nüüd minu pilli," naerab Saale.

Kontserti kokku leppides toonitab Saale alati, et seal oleks ka vähemalt kaks meest, kes pilli algul saali ja pärast autosse tagasi tassiksid.

"Vaid üks kord olen oma vana pilli koos naise, flöödipartneriga autosse tõstnud," mäletab Saale. "Aga see pill kaalus üsna vähe." Uut pilli tõstma ei hakka ta üritamagi.