Omaaegne seksisümbol: Seriaalis ühte peaosalist kehastanud Ada Lundver oli nõuka-ajal seksisümbol number üks. Mis seal imet – ta ju sama blond ja rinnakas kui Marilyn Monroe. Foto: ETV arhiiv
Inimesed
16. veebruar 2008, 00:00

"Pimedad aknad" sai tagasi keelatud kaadrid

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi oli ETV filmilaos plahvatus. Tekkinud põleng nõudis ühe inimohvri ja tuleroaks läks muu hulgas ka režissöör Tõnis Kase esimene mängufilm, kolmeosaline "Pimedad aknad", mis taastatuna sel nädalal taasesilinastus.

Venekeelse koopia alusel, uue heliribaga ja uue pealelugemisega telefilm taasesilinastus kolmapäeval Rahvusraamatukogus. Linaloo uuestisünnile olid tulnud kaasa elama paljud, kes omal ajal vahetult selle tegemise juures olid, teiste seas ühte peaosalist kehastanud Ada Lundver.

Tõnis Kask, millal te teada saite, et originaalmaterjal on tulekahjus hävinud?

Igatahes ei saanud ma seda teada kohe pärast põlengut, sest olin välismaal komandeeringus. Tagasi jõudes kuulsin, et Eesti Telefilmi direktor Harri Loit oli kurtnud: kuidas Tõnisele öelda, et kogu lähtematerjal on läinud?

Küsimus oli ju selles, et filmihoidlad polnud korralikult kaitstud ja et sinna oli kerge juurdepääs. Oli teada, et kaks vene poisikest käsid Männiku laost filme varastamas, kusjuures üks neist poistest põles veel sinna sisse. Film oli ju hiilgav materjal tulevärgiks, aga nemad oma ettevaatamatuses hakkasid tulevärki tegema kusagil lao akna all. Siis käiski plahvatus ja suur tulekahju oli lahti. "Pimedatest akendest" jäi järele kas kolm või neli poolpõlenud filmikarpi.

Moskvas välja kärbitud kaader filmiti uuesti

Kaotus oli kindlasti korvamatu, seda enam, et "Pimedad aknad" oli ju teie esimene mängufilm. Aga kas kuskil kukla taga hoidis lootust vähemalt see teadmine, et Nõukogude Liidus ringlevad filmi venekeelsed koopiad?

Jah, film läks üleliidulisele ekraanile, ja kui see õnnetus oli juhtunud, siis toosama Harri Loit oli see, kes ajas Valgevenest välja küllaltki hea venekeelse koopia, millest sai kohe teha ka kontranegatiivi. Selle peale sai juba toetuda uue heliga filmi tegemisel.

Kas Saksa okupatsiooni ekraaniletoomisel aitas kaasa ka 60. aastate sulaperiood, kuigi aasta 1968, kui film välja tuli, tõi juba kaasa ka Praha kevade?

Peab ütlema, et Eestis vastuvõtmisel ei tehtud mitte ühtegi kärbet. Aga kui film sai antud üleliidulisele ekraanile, nõuti Moskvas selle lõpu kärpimist, viimase stseeni väljaviskamist. See oli stseen, kus tütart mängiv Ada Lundver anub: "Ema, ära jäta mind üksi!" Ema jääb seisma ja ootab tütart järele. Moskvast öeldi, et ei tohi olla andeksandmist tütrele, kes on sakslastega mehkeldanud ja kampa löönud.

Aga veel kaugemale läks Saksa Demokraatlik Vabariik, kes teatas, et seda filmi ei või ideoloogilistel kaalutlustel näidata. Saksamaal astus minu juurde üks nooremapoolsem mees, kes ütles, et tema peab dubleerima selle filmi saksa keelde. Ütlesin viisaka inimesena, et väga meeldiv. Tema aga vastu, et ei ole siin meeldivat midagi. Et te olete kokku käkerdanud filmi, mida meie demokraatlik vabariik ei saa ekraanile lubada. Et ei ole võimalik ja ei ole usutav, et kaks eesti neidu on armunud saksa julgeolekuohvitseri.

Kinodesse film ilmselt ei tule

Kuuldavasti on film saanud nüüd peale heli juurde ka ühe kaadri – sellesama lõpukaadri, kus tütar emale järgneb ja mille Moskva omal ajal ära keelas?

Nii see oli. Aga nüüd on see finaal tehtud dublantidega, sest ei ole ju enam ema mänginud Liisu Lindaud ja ka Ada Lundver poleks saanud oma rolli teha. Selle võtte tegime möödunud sügisel ja see kujutab stseeni, kus ema ümber pöördudes näeb, et tütar tuleb järele, võtab maast kivi ja käib üks kopsatus. Aga nüüd ei saanud me seda stseeni enam suures plaanis üles võtta.

Mis osutus kõige keerulisemaks tööks helindamisel?

Heino Pedusaar, selle filmi helirežissöör, seda tööd enam enda peale ei tahtnud võtta – aastad on teinud oma töö. Pöördusin siis Mart Otsa poole, et kas tema on nõus seda ette võtma. Arutasime kõik punktid läbi ja koos leidsime ka need näitlejad, kes nüüd uuesti teksti peale lugesid. Oli ka neid rolle, mille peale tuli proovida viit-kuut näitlejat. Me ei seadnud endale esmaseks eesmärgiks identse hääle leidmist või sama aktsenti, nagu see oli näiteks Katrin Välbel. See polnud tähtis. Oluline oli, et hääl pidi olema sellesse näkku sobiv. Nii see valik toimus.

Aga vaadake, kuidas muutuvad inimeste hääled! Ao Peep, kes mängis filmis ühte peaosalist Matit, rääkis nüüd sisse oma isa Helend Peebu hääle. Nii et ajaga ei muutu me ainult välimuselt, vaid muutub ka meie sisu ja hääl.

Millal jõuab see film laiema vaatajaskonna ette – kas siis kinos või televisioonis?

Kinno on sellel filmil hilja jõuda. Aga juttu on olnud, et "Pimedate akendega" võiks ETVs vabariigi juubeliaastal alustada Eesti filmide näitamist. Eeldatavasti jõuab see ekraanile 30. märtsil.

Seriaal "Pimedad aknad"

Stuudios Eesti Telefilm valmis 1968. aastal teleseriaal "Pimedad aknad". Tegemist oli kolmeosalise telefilmiga, mille aluseks võeti Lilli Prometi jutustus "Pimedate akende aegu". Režissöör Tõnis Kask, kunstnik Silvia Mere. Peaosades Ada Lundver, Jaak Tamleht, Ao Peep ja Marianne Leover, kõrvalosades Ants Lauter, Ita Ever, Katrin Välbe, Lisl Lindau, Linda Tubin, Helend Peep, Endel Pärn jt.

"Pimedad aknad" käsitleb konflikti inimeste vahel, kelle ellusuhtumine ja elu põhiväärtused lahknevad. Tegevus hargneb Eestis II maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni aastail. On märkimisväärne, et nõukogude võimu tingimustes sellise sisuga telefilm üldse valmida sai. 1976. aastal hävisid filmi originaalmaterjalid Eesti Televisiooni filmihoidla tulekahjus, säilis vaid venekeelse heliga koopia.

Filmi taastas Eesti Rahvusringhääling koos Profilm OÜga. Selleks restaureeriti linaloo visuaalne osa ning filmiti uuesti Nõukogude tsensuuri poolt ideoloogilistel põhjustel hävitatud lõpukaadrid. Heliriba tuli uuesti salvestada tervikuna. Eestikeelse teksti lugesid sisse nüüdsed tippnäitlejad Evelin Pang, Helena Merzin, Argo Aadli, Ott Aardam, Anne Paluver, Carmen Tabor ja paljud teised. Helilooja Eino Tamberg töötas partituuri ümber ja kohandas selle sümfooniaorkestri väiksemale koosseisule. Helirežii valmis stuudios Aatomik, helirežissöör oli Mart Otsa.