Penderecki tänapäeva muusikaelus

Kuumad kuuekümnendad... Meile, toonastele konsikatele, tähendasid need eeskätt kokkupuuteid avangardmuusikaga. Sula oli saabunud ning Debussy ja Ravel ei olnud enam põlu all, kuid Euroopa uuest muusikast ei teatud siinmail veel tuhkagi. Ahnelt kuulati iga kättesattunud plaati Stockhauseni, Boulezi, Varési, Xenakise jt. muusikaga ja muidugi poola avangardiste eesotsas Krzysztof Pendereckiga. Olime õnnelikud, et poolakate partituurid ja plaadid olid saadaval, see oli maailm, mida tasus avastada.

1957. aastal alguse saanud "Varssavi sügisel" on õnnestunud viibida paljudel praegustel eesti tippmuusikutel. Tihti oli siinpool piiri sekeldamist, et saada moodsate teoste esitamise õigust. Enne neljapäevast kontserti antud intervjuus nentis Penderecki, et "Varssavi sügise" roll oli väga oluline toonases Ida-Euroopa muusikaelus, sügisene Varssavi oli heliloojate kohtumispaik, kogemuste vahetamise paik.

Ka Penderecki ise astus avangardmuusika teele koos "Varssavi sügisega". Ta oli eksperimenteerija, teerajaja ja mitte lihtsalt helide loksutaja - tal li ikka midagi olulist öelda. Kui 50-ndate lõpul avati Varssavis elektronmuusika stuudio, kasutas Penderecki usinasti ka uusi elektroonika võimalusi. Penderecki ütles, et on samm-sammult läbi võtnud kõik muusikastiilid, proovinud kirjutada ka ą la Debussy, Stravinski ja Šostakovitš. Revolutsiooniline periood kestis üldse lühikest aega.

Revolutsioonid ongi ju üldjuhul kiired ja lammutavad. Penderecki leiab, et pöördelise tähtsusega asju tehti uues muusikas 50-ndatel ja 60-ndatel, kõik järgnev on olnud epigoonlus. Ise peab ta end Euroopa heliloojaks, keda ei kõiguta praegune suur, kuid enamasti pealiskaudne huvi oriendi muusika vastu. Kõik see, mis on sellel sajandil juhtunud mitte üksnes muusikas, vaid ka elus, huvitab maestrot.

Vaevalt leidub maailmas suuremat kontserdisaali, kus poleks mängitud kuulsa poolaka teoseid. Looming ise aga ei sünni ei ajast, kohast ega poliitikast, vaid missioonist, mis on muusikale antud. Kunst peab minema oma sõltumatut rada, leiab helilooja. Nüüd, sajandi lõpul peab Penderecki oluliseks tagasivaadet ja kokkuvõtet sajandi muusikaelust. Helilooja mõtleb sellele, mis ta on inimkonnale andnud. Enne, kui minna edasi, peaks panema punkti sajandi muusikale. Minu arvates on Krzysztof Penderecki seda juba teinud ühe 20. sajandi peateosega - oratooriumiga "Jeruusalemma seitse väravat".

On rõõm, et helilooja ise jäi Tallinna kontserdiga rahule. Enim kiidusõnu jagas ta orkestrile ja Andres Mustonenile, kelle suurepärane idee autorikontsert ju oligi.