Penderecki loob kõiksusest

Oratoorium "Jeruusalemma seitse väravat" - kunst luua huvitavat muusikat

Krzysztof Penderecki autoriõhtu Estonia kontserdisaalis. Kavas kooriteos "Agnus Dei" ja oratoorium "Jeruusalemma seitse väravat". Esitajad solistid, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Oratooriumikoor. Dirigendid Krzysztof Penderecki ja Andres Mustonen.

Helilooja Penderecki ei luba ajakirjanikel ega kuulajail seada end ühegi stiili alla. Olen üksikuitaja, sõnab ta ja käsib oma muusikat võtta just sellisena, nagu see parasjagu kõlab. Kui Penderecki 70-ndatel avangardismist ära pöördus ja oma heliloojaimidz^i stiililise määratlematusega kinnistas, hakkas tema looming alles tõeliselt õitsema.

Kindlasti ei paku Penderecki muusika materjalilt ja väljendusvahenditelt midagi eriti uudset. Tundub üldse, et väljendusvahendite väsimatu otsing ongi jäänud lõppeva sajandi tunnusjooneks ja et uuel sajandil säärasele illusoorsele ajujahile enam ruumi ei jagu.

Samas ei julge vististi paljud öelda, et Penderecki oleks oma loominguga teistest kümnendi võrra ette jõudnud. Kuigi helilooja ei luba end siduda ka uusromantikutega, tajub ta sisimas siiski, et manipuleerib peaasjalikult just sellele koolkonnale armsaks saanud vahenditega.

Ja ikkagi väärib Penderecki muusika liignime Suur! Mäletatavasti jagasid sellist tiitlit vanad roomlasedki isamaale osutatud teenete eest. Tänapäeval on isamaalisus sageli ühildatud kosmopoliitse maailmavaatega. Seepärast tuleks Penderecki "teenetemärgi" vääriliseks arvata veidi teistlaadsetel kaalutlustel. Missugustel?

Krzysztof Penderecki muusikal on vaieldamatu missioon, kuid ometi sootuks erinev selle tavapärasest tähendusest. Selles muusikas on välistatud tugev religioosne surve, samuti patused ilmalikud instinktid. Penderecki mõistab ja isegi tunnistab seda (meeleldi?), et tema looming ei püüagi maailma parandada ega ka esile kutsuda uusi pahategusid.

Penderecki missioonil on puhtmuusikaline väärtus. Iga muusikaväline (eksistentsiaal)filosoofia võib oma looja liigse sissepoole kallutatusega pikapeale liiga tegema hakata - tavaliselt avaldub see haigutustes, alateadlikus rahulolematuses vms. Penderecki aga lausa paneb end kuulama. Kuidas, missuguste vahenditega? Igal heliloojal on oma loomesaladus. Kui me seda teaksime, võiksime isegi sümfooniaid kirjutada.

Poolakate esindushelilooja muusika paistab silma tõesti kõige muu kui igavusega. "Jeruusalemma seitse väravat", mille ettekande tunnistaja saalitäis publikut äsja oli, ei lasknud hetkekski pingeniiti käest. Tunnistagem, et sama ulatuslike teoste kompositsioonide puhul vajab kontserdikülastaja tihtipeale enam tervikutunnet, kui ühe või teise teose segmenteeritud vorm või helilooja potentsiaal seda lubavad.

Penderecki käib justkui kuulaja psüühikaga ühte sammu. Ta tunneb ära, millal üks või teine materjal vajab täiendust, kus ja millal tuleb jällegi valmistuda vahekulminatsioonideks, miks ja kuidas luua pretsedente. Nõnda, tõusude ja mõõnade vahelduval voolul, kangastubki kuulaja fantaasias ideaalmaastik, mida on hiljem raske kõigutada.

Kokkuvõtvalt on Penderecki muusikale omane kütkestav vitaalsus, mille äratundmiseni jõuab igaüks, kes kordki tema muusikasse süvenema vaevunud. Olgugi, et Jeruusalemma-ainelises oratooriumis põimuvad omavahel ürgne monumentaalsus ja kriisikoldes tänapäev. Kaduvate vanaaja rahvaste iidkultuuri puhul vaimustab Pendereckit eeskätt selle šamaanilik aura, mitte niipalju konkreetsete viisijuppide müstitsism. Tänapäeva ekslev maailm toidab Penderecki inspiratsioonitagavara vastureaktsioonina üldisele infotulvale ja pealiskaudsusele.

Edasi jääbki vaid üle küsida, kuidas jõudis Penderecki muusika äratundmiseni esinejaskond, mille suurus ei küündinud küll päriselt ideaalini.

Ideaalini või mitte, igatahes andis lõviosa teose õitsenguks orkester, kes pidi enesele teed rajama läbi põrgulikult keeruka partituuri. Täiuselähedase Penderecki saladustemuusika äratundmiseni jõudsid solistid, kelle esinemist ilmestas haruldane tämbriline sobivus teose kirjutamata alltekstiga. Kuna osa soliste olid kaastegevad juba oratooriumi esmaettekandel poolteist aastat tagasi, võis nende positsioone täie õigusega priviligeerituks pidada. Ent panuses oli veel midagi erilist, seletamatult haaravat. Võib-olla jumalikku.

Kahvatuma rolliga pidi taas leppima koor, kellele helilooja suunas partituuris vähemasti sama priske rolli kui solistidelegi. Nagu hiljem kuuldus, kiitis Penderecki meie oratooriumikoori head vastuvõtlikkust, avatust. Paraku tuli tunnistada, et koor ei leidnud konkreetse teose tarvis sobilikku eelhäälestust ja tämbritunnetust. Põhimõtteliselt võinuks sama vokaaliga laulda ka Mart Saare kuusekese-laulu.

ARNO SAARE foto:

Kaks kuulsat omavahel. Pärast menukat autoriõhtut võib Krzysztof Penderecki oma esimesest Baltikumi-visiidist küll vaid positiivselt mõelda. Eri Klasi täht lööb särama täna õhtul.