Kalju ja Terje Terasmaa: mitte ainult isa ja tütar, vaid ka kolleegid löökpillidel

Vasalemmas põhikooli lõpetanud Kalju Terasmaa astus muusikakooli uksest sisse vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Tollal oli Eestis eriti puudus löökpillimängijaist. See asjaolu Terasmaa tuleviku otsustaski. "Minul oli ükskõik, mida ma sinna õppima lähen. Ma ei teadnud ei nootidest ega pillivalikutest eriti midagi," naerab Kalju Terasmaa nüüd.

Paralleelselt muusikakooliga käis Kalju Terasmaa 20. keskkoolis. Tema tollane klassivend Fred Jüssi mäletab, kuidas noor Terasmaa matemaatikatunnis pingisahtlis vibrafoninuiakestega kogu aeg harjutas. Vahel kukkusid need ka kolinal põrandale.

Kalju Terasmaa esimene pill pandi kokku rusudest

"Enne, kui minu suur noorpõlveunistus vibrafonimängust reaalsuseks sai, olin seda pilli kuulnud vaid raadiost. 50. aastate algul avastasime aga Üleliidulise Raadio laos hunnikus ühe vibrafoni rusud." Moskva raadio suured juhid ei osanud Saksamaalt sõjatrofeena Moskvasse rännanud pillist midagi mõistlikku arvata, kuid eesti poisid läksid näost valgeks, kui pillirusu õnnetult nurgas vedelemas nägid. "Meie palvel lubatigi see Eesti Raadiole anda. Korjasime firma Deichsel vibrafoni riismed kokku ja tõime Eestisse. Panime ta kokku ja remontisime ära," meenutab Terasmaa.

Viimse detailini on tal silme ees hetk, kui ta Eesti Raadio stuudios elule tagasi toodud pilli ees seisis. "Silitasin teda hardunult hulk aega, enne kui söandasin mõne heli kuuldavale tuua. See oli mulle tohutu elamus! Sellest ajast hakkasid mu unistused täituma," ütleb Terasmaa.

Hiljem on Terasmaa selle vibrafoniga andnud kontserte lugematul hulgal. Muu hulgas kutsuti ta koos Georg Otsaga 1957. aastal Kremlisse, kus võõrustati Soome peaministrit Fagerholmi. "Vibrafoni kui kahtlast instrumenti ei lastud aga sisse," meenutab Terasmaa. "Ukse taha jäi ka kontrabassimängija, kuna tema vend elas Rootsis. Kontrabassi haaras siis Emil Laansoo, minule suruti kätte kitarr. Asi sai aetud."

Kokku mängis ta oma esimesel vibrafonil 25 aastat, kuni tänu Neeme Järvi tuntusele ja tutvustele võimaldati Eesti Raadio sümfooniaorkestrile osta suur komplekt löökpille Ameerikast. Saabunud pillide seas oli ka uus vibrafon Ludwig-Musser, millel Terasmaagi mängis.

Mees ütleb, et erinevalt tütrest pole tal isiklikku vibrafoni kunagi olnud. Küll on tal kodus alles hoitud vanaaegne neljarealine ksülofon, mis on valmistatud juba esimese Eesti Vabariigi ajal.

Enne Neeme Järvi abiga Ameerikast hangitud vibrafoni oli Terasmaal võimalus proovida ka sõbralikust Saksa Demokraatlikust Vabariigist saabunud kahte pilli. "Aga need olid väga viletsad," on tema lühike kommentaar.

Terje Terasmaast sai Eesti esimene naisvibrafonist

Ka Kalju tütar Terje Terasmaa on astunud üsna isa jälgedes, mängides löökpille ERSOs ja vibrafoni erinevates ansamblites. Nii et Kalju ja Terje pole mitte ainult isa ja tütar, vaid ka väga head kolleegid. "Pärast muusikakeskkooli arvasin, et muusikat on õpitud küll ja lähen õppima hoopis prantsuse filoloogiat," üllatab Terje. "Kuna aga tollal võeti sellele erialale õppima üle aasta ja just sel aastal vastuvõttu polnud, siis ei tahtnud ka niisama ootama jääda. Et kui prooviks õppida löökpille. Sellele erialale konservatooriumis oli mu isa aluse pannud juba 1972. aastal. Õppimine läks üsna ruttu huvitavaks. Varsti kutsus Alo Mattiisen juba mängima ansamblisse In Spe ja siis oli selge: head aega, filoloogia!" Keelteoskust rakendab Terje siiski praegugi, tehes giiditööd.

Päris kaua oli Terje Eestis ainuke naisvibrafonist. Praeguseks on muusikaakadeemias löökpille õppinud juba paar-kolm noorikut. Aga et piiri taga pole naislöökpillimängija sugugi suur haruldus, teab vahepeal aastaid Hollandis elanud ja koos muusikust abikaasa Arvo Leiburiga sealsetes orkestrites mänginud Terje hästi.

Terje sõnul meeldib talle vibrafoni mängida ksülofonist enam. Põhiliselt musitseeribki ta ansambliga, mille moodustavad viiul, kitarr ja vibrafon ning valmistub praegu selle koosseisuga kontserdiks Glasgows. "Vibrafoniga on võimalik mingil määral teha ka ksülofoni tämbrit, kui lugu nõuab. Aga vastupidi ei tule kohe kuidagi välja – selles mõttes on vibrafon unikaalsem. Ka saab vibrafoni mängida nelja pulgaga üheaegselt ehk siis neljahäälselt. Ja ka kuulajatele meeldib see pill väga."

Terje valis autogi oma vibrafoni mõõtude järgi

Terjel on isiklik vibrafon, mille ta Hollandi-perioodil muretses. "Selle ulatus on sama mis orkestripillil, ainult mõõtmed on natuke väiksemad. Seega on pill ka hõlpsamalt transporditav. Isegi nii hõlpsalt, et ma ei pea seda lahti võtma, vaid tõstan hopsti! autosse."

Hiljuti autot ostes valis ta sellegi just vibrafoni mõõdu järgi. "Käisin autopoodides, mõõdulint kaasas ning esimene asi, mille ma igal pool palusin lahti teha, oli auto

tagaluuk. Nii mõnigi automüüja vaatas, et tõeline blond tibi – ei küsi vaadata mootorit, vaid kukub hoopis tagaluuki mõõtma," naerab Terje.

Küsimuse peale, milline on hea vibrafonimängija, jäävad Kalju ja Terje Terasmaa päris pikalt mõttesse. "Eks siin ole peale musikaal­suse oluline ka tehnika valdamine ja nii-öelda tabavuse protsent," arvab Terje. Mitu lööki minutis kumbki muusik suudab sooritada, pole nad samuti kunagi välja arvutanud. Samas kinnitavad, et on võimalik arendada sellist löögikiirust, mida polegi praktiliselt võimalik loendada. "Aga see oskus tuleb ikka suure tööga," lisab Kalju Terasmaa otsekohe.