Vibrafon ja ksülofon maailmas ja Eestis

Euroopas tuntuks juba 15. sajandil. See koosneb eri suurusega puitplaadikestest, mis varasematel pillidel asetsesid neljas reas. Tänapäeva pillidel on plaadid kahes reas klaviatuurikujuliselt.

"Minu esimeseks eeskujuks Tallinna muusika­koolis õppides oli Neeme Järvi, kes mängis seda pilli ülihästi," meenutab Terasmaa.

Ksülofoni mängitakse puit- või plastnuiakestega. Vibrafoninuiakeste südamikuks on kõva kumm või plast, mille ümber on keritud lõng. Kui lõnga on keritud vähem, annab see tugevama kõla, kui aga rohkem, on ka heli pehmem.

Erinevalt ksülofonist võeti vibrafon kasutusele alles 20. sajandi alguses koos džässmuusika võidukäiguga maailmas. "Vibrafoni helitekitajad on metallplaadikesed, nende all on toruresonaatorid. Elektrimootori jõul pöörlevale võllile kinnitatud labad sulgevad ja avavad resonaatori, nii tekibki vibraatoefekt. Selle pilli tähtis osa on ka pedaal, mis ksülofonil puudub," selgitab Kalju Terasmaa vibrafoni tööpõhimõtet.

Üheks esimeseks maailmakuulsaks saanud vibrafonistiks oli ameeriklane Lionel Hampton, kelle mängust oli suures vaimustuses ka noor Kalju.

Eestisse toodi esimene vibrafon 1930. aastatel, see põles aga 1944. aasta märtsipommitamise ajal koos Estoniaga maha. Vahetult pärast sõda polnud Eestis ühtegi vibrafoni.