LUHTUNUD SUHTED: Kui draamateatriga lõppes Elina suhe poolteist aastat tagasi, siis oma lavakooli-aegse armastuse Mait Malmsteniga sai ühine aeg ümber mitu aastat enne seda. Mõlemad elavad oma elu ja kasvatavad lapsi. Töö asjus satuvad nad aga kokku nii ehk naa - näiteks «Libahundi needuse» süldilaua taga.Foto: tairo lutter
Inimesed
19. jaanuar 2008, 00:00

Elina Reinold: "Ju me polnud Maiduga õiged kaaslased, et luua oma pere" (20)

Lavakooli XVI lennu lõpetanud Elina Reinoldi näitlejatee algus oli nagu ilus muinasjutt. Panso preemia pälvinud näitlejannal ei olnud loomulikult muud teed kui Eesti Draamateater, mille laval ta otsekohe koos kursusevenna ja elukaaslase Mait Malmsteniga särama lõi.

Ometi ei jagunud sära laval ja elus kauaks. Lahkuminek Maidust. Uus kiindumus. Emakssaamise rõõmud ja rollide vähenemine. Kuni poolteist aastat tagasi lõi välk selgest taevast. Koondamine. Kurjad keeled tõid põhjuseks noore näitleja napsulembuse. Ometi on vabakutselisel Elinal praegu rohkem tööd kui aastaid tagasi. Ka Draamateatris, kus tal paraku enam oma garderoobi pole. Aga kuhu ta ometi vähemalt sisimas väga tagasi ihkab.

Sul on väga ilus, kuid harvaesinev eesnimi.

Ema pani selle. Eelmise vabariigi ajal ilmus Soomes raamat, mille üks tegelane oli Elina. Tegelikult sündisin ma enneaegsena, seitsmekuuselt ning et ma ellu jäin, oli emal ka variant Elo, millest sai siiski Elina. Kui aga mina oma lastele nimeraamatust nimesid otsisin, selgus mulle täieliku üllatusena, et Elina on Eestis palju vanem nimi kui Soomes.

Oled lõpetanud Tallinna 7. keskkooli, kust on sirgunud mitu tuntud näitlejat. Oli ka sinul kohe selge, et lõpetamise järel sead sammud hoopis Toompea suunas ega lähe õppima inglise filoloogiat?

Mäletan, et olulist sisemist selgust ühe või teise valiku langetamiseks ei olnud. Arvan, et otsustavaks sai viimane kooliaasta. Lavakooli eelvoor oli juba talvel ja sealt sain ma edasi. Nii lihtsalt see läkski.

Tagantjärele tark olles – olin ju käinud Muusikamajas Lembit Petersoni ja Katrin Saukase näiteringis. Seega siis loogiline samm. Samas olin valmis aastaks aeg maha võtta: plaanisin Iirimaale lapsehoidjaks sõita.

Millest selline plaan?

Aasta oli vist 1987, kui siin käis esimene Iiri grupp muusikuid. Mu pinginaaber oli Kärt Johanson, kelle vennad olidki iirlased siia kutsunud. Koos siis sõitsimegi mööda Eestimaad ringi. See oli nii tugev elamus, et tekkis tohutu tahtmine Iirimaad lähemalt tundma õppida.

Mis sulle lavakooli ajast esimesena meenub. Õppejõud, kursus?

Ingo Normet ennekõike. Kui sa ütled lavakool, siis ma ütlen Ingo Normet.

Miks?

Ta hoidis meid. Kõiki. Ei mäleta, et kedagi meist oleks rohkem soositud.

Pälvisid Panso preemia, sind kutsuti tööle meie esindusteatrisse, Eesti Draamateatrisse. Olid kohe kuidagi väga tugevalt orbiidil.

Küllap oli küsimus selles, et samal ajal olin ma kaks hooaega "Õnnes" ja sinna otsa tegin ma veel kaasa "V.E.R.I-s" ja ""Waba Riigis". Lisaks tulid ka kohe teatris üsna suured rollid. Jah, tööga mul algul väga vedas. Kõik oli hästi.

Mis tähendab, et algul vedas? Et ühtäkki enam ei vedanud?

Ei, ikka vedas, tööd oli päris palju. Siis korraga sain lihtsalt vanemaks ja jäin tütart ootama. Selles mõttes tekkis auk.

Kuid veel enne, kui sa jäid Ando Kivibergilt tütart ootama, olite te Mait Malmsteniga särav paar ja seda mitte ainult teatrilaval, vaid ka elus.

Jah, meie kooselu sai alguse juba kooliajal ja kestis kokku kuus aastat. Aga miks lähevad inimesed lahku? Ju me selles mõttes ei olnud teineteise jaoks õiged kaaslased, et luua oma pere. Meil oli väga usalduslik suhe, aga ju me siis ei olnud veel valmis olema oma lapsele või lastele isa ja ema. Nii et meie lahkuminek oli üsna loomulik käik. Aga et sellest ajast on sada aastat möödas, vaatan sellele tagasi kui väga ilusale ajale.

Mitu aastat hiljem pärast Maidust lahkuminekut lõppes sul suhe ka Draamateatriga. Miks?

Mind koondati. Või lasti lahti. Mis põhjusel, et tea ma tänini. Arvan, et see teema ei vääri pikemat käsitlemist, sest see ei vii kuhugi. Igal peanäitejuhil on õigus teha ümberkorraldusi, nagu tema tahab. Pärast tüdruku sündi läksin ma teatrisse tagasi ja tegin rohkem koostööd Mikk Mikiveriga. Järjest mitu tööd.

Siis sündis poiss ja korraga ei olnud tööd enam väga palju. Kui peanäitejuht ütleb, et sul rakendust pole, pead sellega justkui leppima. Samas praegu vabakutselisena on mul Draamateatris isegi rohkem jooksvaid etendusi kui tollal. Aga me pole peanäitejuhiga ka nii suured sõbrad, et see teema uuesti hiljem oleks jutuks tulnud.

Vimma ka pead?

Kui on põhjust, siis pean.

Mis tundega sa astud nüüd sisse Draamateatri uksest, kust sind poolteist aastat tagasi sõna otseses mõttes välja visati ja kus sa praegu teed mitmes etenduses suurepärase rolli?

Olen aru saanud sellest, et kõik muutub. Igasugused olukorrad muutuvad. Kui mul noorena olid suured lootused või julgesin armastada ja arvasin, et asjad käivad õiglaselt, et inimesed on ausad ja et ka mina ise teen kõike õigesti, siis nüüd tean, et see ei pruugi niimoodi olla. Nii et ma arvestan seda. Aga see ei ole siiski vimmapidamine.

Sa ei igatse sinna tagasi?

See on ju ainult maja, kus laval läbi aegade on säranud Salme Reek, Aino Talvi, Ants Eskola, Juhan Viiding, Jüri Krjukov ja paljud teised. Seal on tehtud läbi aegade väga palju häid etendusi ja seal on töötanud Panso, Mikiver ja Unt. Selles mõttes jah tahan tagasi. Aga sellest pole mõtet ju praegu mõelda, kui olukord on hoopis teine.

Tagasi pole sind kutsutud?

Ei.

Käid Eesti Draamateatris mängimas, kus sul oli kunagi oma garderoob. Nüüd pole sul sedagi?

Eks ma käin oma vanas garderoobis. Uksel pole küll enam minu nime peal, aga ma võin sinna sisse astuda.

Kas see situatsioon on sinu suhteid trupiga ka kuidagi muutnud?

Sellised olukorrad näitavad ikkagi ära, kes on sinu sõbrad ja kes mitte. See lihtsalt on nii. Kõige rohkem ärritasid mind lahtilaskmisel kaastundlike nägudega inimesed minu ümber. Nagu mul oleks keegi ära surnud. See mind küll sugugi ei lohutanud.

Lavastajad, kellega sul on eriti hea klapp ja hingeline side?

Kindlasti oli see Mikiver. Ent meie teineteisemõistmine või meie tee selle mõistmise poole jäi kahjuks pooleli. Aga ma sain aimu, mida tähendab koostöö lavastaja ja näitleja vahel. Eks ma pean seda teed nüüd üksinda jätkama. Niipalju kui minu võimuses seda jätkata on.

Samas on olnud õnn töötada ikka üsna paljude lavastajatega. Sain Mati Undiga palju koos teha. Olen kahes Malviuse lavastuses kaasa teinud. Ja isegi pärast minu lahtilaskmist olen ma asjaolude sunnil Pedajase lavastuses kaasa teinud. Elu teeb ootamatuid pöördeid.

Vabakutselisena oled sa teinud viimastel aastatel mitu rolli teatris NO99. Kuidas sa ennast seal tunned?

Olen Tiit Ojasoole hirmus tänulik, et ta mind ühte lavastusse kutsus. Ja Hendrik Toompere pool aastat hiljem teise. Selles trupis olen ma saanud üsnagi palju juurde lootust ja jõudu. Mõelda teatrist edasi oma mõtteid.

NO99 trupp on sõbralik ja tolerantne. Samas ollakse üksteise suhtes üsna kriitilised. Otsitakse pidevalt oma ja õiget teed. Mis oleks huvitav ja südamelähedane. Selle nägemine annab ka mulle jõudu oma loomingus edasi otsida.

Olete abikaasa Enn Nõmmikuga vabakutselised näitlejad. Olla vabakutseline – selles on kindlasti oma võlu, aga kindlasti ka valu. Selles mõttes, et pole pidevat sissetulekut?

Ega vabakutselise näitleja olekus muud suurt vabadust ei ole, kui et sa ei pea kellegi lippu kandma.

Aga kui raha pärast teatrit teha, siis kas üldse peakski sellega tegelema. Siis tuleks hoopis mujal ringi vaadata. Tänu sellele, et ma ei maksa üksi üüri ja ei kasvata üksi oma kahte last, on mul võimalus teatrit teha.

Samas ma ei tea, kas Enn ennast enam vabakutseliseks nimetab. Ta on ehitaja. Ma arvan. Tal on oma ehitusfirma. Ta ehitab maju ja selle töö kõrvalt ei jää aega, et ma nüüd paar korda nädalas ehitusplatsile ei tule ja ülesandeid oma ehitajatele ei jaga. Et täna teen ma teatrit.

Mille nimel sina teatrist loobuksid?

Teater ei ole elus olemiseks vajalik institutsioon. Ta on elu lisaväärtus, väga suur lisaväärtus. Kui on võimalik seda teha, siis vabatahtlikult ma sellest ei loobu. Loomulikult, kui miski peaks minu elu ja lähedasi teatri pärast ähvardama, olen ma nõus loobuma. Ehk siiski ei ole asjad nii hullusti.

Palju on räägitud Andres Tarandi Antarktikas "omandatud" mehelikust häälest. Sinu hääl pole mitte vähem sensuaalne.

Ise ma ju ennast seestpoolt kuuldes ei taju, et selles oleks midagi erilist. Kui aga ennast näiteks raadiost kuulata, saan aru, kui madal mu hääl on ja see ehmatab ikka ära.

Oled veel noor inimene. Kas paremad päevad on alles ees?

Mul on väga palju ilusaid hetki ja päevi seljataga ning loodan väga, et selliseid päevi on palju veel ees.

Ega sa kavatse eluks ajaks vabakutseliseks jääda, vaid olla ühel päeval tagasi teatris, laval. Ja tunda ennast väga jalad maas.

Mulle tundub, et jalad pead sa maha saama ikkagi ise. Tuleb mõelda inimesi, mitte asutusi või töökohti pidi. Loeb hingesugulus.