Päevaraamatud aastast 1956 on kas kadunud või Mari-Liis Küla valduses. Missugune korvamatu kaotus, tahaks hüüda, teades nüüd, millist hindamatut ajalugu, portreesid ja argipäevaseiklusi "elumerel" kannavad publitseeritud leheküljed.
30 aastat on need päevaraamatud olnud võõra silma eest varjul. Nüüd neid lugedes on mõistetav, et enne 90. aastate algust poleks nad trükivalgust nagunii näinud. Mitte nende inimeste pärast, kes Panso raamatus nii ütlemata elavatena, ehedatena meie ette astuvad. Ühtviisi aus ja terav on Panso nii oma kolleegide portreteerimisel kui ka ajastu kroonikuna. Ilusa lapsepõlve ja Eesti Vabariigi lõpp, venelaste sissemarss ja põgenemine sakslase eest, sakslaste põgenemine, taas venelaste tulek. Kui palju sõda, hävingut, sõna otseses mõttes surma enda kõrval. Mis kõik kirjapanduna on ühelt pool üllatavalt kiretu noore mehe kirjeldus, teisalt loeb selgelt välja seda ängi ja isegi viha, mida sõda ühele väiksele riigile ja rahvale kaela tõi.
Samas ei kaota Panso maad jalge alt. Ka kõige mustemate mõtete juures jagub tal elujaatust, pansolikku huumorit, nagu kannaks ta endaga kaasas nutvat ja naervat teatrimaski.
Kui Pansost poleks saanud suur teatrimees, oleks ta võinud ollasuur kirjanik. Milline üldistusvõime ja sõnaseadmisoskus peegeldub päevikus vastu juba nendelt lehekülgedelt, kui ta on alles paarikümneaastane noormees.
Võtkem näiteks sissekanne 12. märtsist 1944, mis keskendub Tallinna 9. märtsi pommitamisele. Sealt leiame üheltpoolt pelga laastatud linna kirjelduse, teisalt filosoofilised mõtisklused: "Näib, nagu keeks kogu maailm mingis suures sulatusahjus, kus ta tahetakse välja valada kristalsena, helgena, heana ja puhtana."
Tuleb olla tänulik järjekindlusele, millega Panso oma päevikut täitis. Olgu ajendiks järjekordne pummelung, märtsiküüditamise päevad, ühe või teise lavastuse analüüs või iseloomustus mõne oma kolleegi kohta – kui inimese ja kui looja kohta.
Hindamatud leheküljed ehedat teatrilugu ja inimsaatusi.
"Panso päevaraamatu" sissejuhatuses küsib Merle Karusoo: "Lõpuks – kuidas mu õpetaja, elutee juhataja, ise oma taasilmumisse suhtuks?" Tundes Karusood, võib kinnitada, et selle küsimuse taga pole mängitsemist. Küllap seisis kompromissitu Karusoo lehekülg lehekülje järel päevikut neelates korduvalt küsimuse ees, kas oma õpetaja sedavõrd ausad vaated ikka tuua kogu ilma ette. "Ma pean vastutuse enese peale võtma," vastab Karusoo, lisades, et nüüd on tema juba oma õpetajast vanem. "Niisiis – vanema inimese ja eesti elulugude koguja õigusega...."
Kui seni seisis Panso oma suuruses enamiku eestlaste silmis justkui kuskil meie peade kohal, sest paljud on küll lugenud tema tuntud raamatut "Portreed minus ja minu ümber", vähesemad ehk teatrispetsiifilisemat teost "Töö ja talent näitleja loomingus", siis oma päevaraamatute kaudu avaneb ta meie kujutluspildis luust ja lihast inimesena.
Kui päevikute lugemiselamuse juurde lisada teatrielamus Karusoo lavastusest "Voldemar", kus Pansot kehastab Tiit Sukk, on korraga tunne, et Panso polegi kuskil pilvepiiril, vaid meie
keskel. Ja see on ühtpidi nii äraspidine, samas aga nii valgustav tunne.
Kommentaarid