"Mikk Mikiver võis olla eriti soe ja hetk hiljem nõelata ülima teravusega." (13)

"Ta võis olla eriti soe ja hetk hiljem nõelata ülima teravusega. Võib-olla oli see poksija iseloom," kirjutab raamatus Roman Baskin, kes Mikiveriga kohtus 1962. aastal.

"Raamatut sirvides võib märgata, et mõnigi kolleeg, kelle arvamust Mikk Mikiverist ootaksite, on autorina puudu," ütles Vellerand. "Kahjuks ei õnnestunud mul veenda paarikümmet inimest kogumikule kaastööd tegema. Ühes teatritükis kõlava kõnekäänu järgi jäid nad kõrvale ainult neile endile teadaolevatel põhjustel."

Koostaja sõnul kuulub raamatu keskmine osa Mikiverile endale. "Kui Mikiveriga oli juttu tema biograafiast, ütles ta, et ühe peatüki sellesse kirjutaks ta ise. Niipaljukest tema tahtest omal kombel tema enda valikuvõimalusel on ka täidetud."

Lilian Vellerand rõhutas, et raamatu keskmes on Mikk Mikiver teatritegijana, aga see on ka lugu isiksusest, karakterist, vastuoludepuntrast. "Kuidas ka suhtumised temasse ei hargnenud, oli ta persoon, kellest mööda vaadata ei saanud."

Velleranna sõnul sai raamat teoks tänu mitme inimese algatusele, eel- ja järeltööle. "Raamatu autoreid on üle poolesaja," toonitas ta. Erilised tänusõnad kuulusid raamatu toimetajale Ene Paaverile, keda Vellerand omakorda poolnaljatamisi raamatu tegelikuks autoriks tituleeris.

Raamatu esitlusele Eesti Teatriliitu oli tulnud hulk Mikiveri endisi kolleege, tuttavaid, lähedasi. Teiste hulgas Mikiveri õed Mai Mikiver ja Virve Rõigas ning vend Tõnu Mikiver, näitlejad Ita Ever, Jaanus Orgulas, Hendrik Toompere juunior, Roman Baskin jt. Teatriliidu vastutava sekretäri Riina Viidingu sõnul ei saanud haiguse tõttu esitlusel osaleda Carmen Mikiver.

Tekste Mikiveri raamatust luges ette Draamateatri näitleja Kersti Kreismann.