Inimesed
14. jaanuar 2008, 00:00

See oli sini-heleroheline valgus nagu Gunnar Grapsi laulus! (26)

"Oli hiline õhtu. Jalutasin pojaga mööda teed. Järsku märkasime taevast tulevat eredat valgust. See oli sini-heleroheline valgus nagu Gunnar Grapsi laulus! Valgus lähenes meile ja jäi seisma, siis liikus vaikselt edasi külje peale ja oli nagu helendav täht."

Tõeline ufo-buum jääb 90. aastate algusesse

Eesti tuntuima ufoloogi Igor Volke sõnul avastatakse Eestis igal aastal viis-kuus anomaalset keskkonnanähtust, nende tegelik arv on aga umbes kümme korda suurem. Volke jagab paranähtused nelja kategooriasse. Esimese moodustavad keskkonnavalgus ja energeetilised nähtused. Siia alla lähevad igasugused helendavad ja liikuvad sambad-kettad-kerad. Teise kategooriasse kuuluvad lendavad objektid, millel on lennuvahendi tunnused ja mida tuntakse ka ufodena. Kolmanda moodustavad sellised keskkonnafüüsikalised kompleksid, mida teatakse poltergeistidena, näiteks põlengud, purunemised, esemete lendamised. Neljandasse rühma kuuluvad psüühilised ja psühhosomaatilised nähtused, mille puhul inimesed puutuvad olenditega kokku ja saavad neilt mingit teavet. "90. aastate alguses oli suur ufo-buum, siis oli inimestel nendega ka väga palju kontakte. Nüüd on küll üksikuid lendavate objektide kaugvaatlusi, kuid kontakte on väheks jäänud." Greta Kaupmees

Nii algab üks vastukaja mõnda aega tagasi SL Õhtulehes välja kuulutatud paranähtustejahile. Kirju paranähtuste kirjeldustega on tulnud palju. Mõne inimesega oleme ka kohtunud ja uurinud lähemalt, mida nad kogesid, nägid või kuulsid.

Arvamusi on erinevaid: on neid, kes arvavad, et tegu on fantaasia viljaga, aga ka neid, kes kindlalt usuvad, et nad tõepoolest nägid ja tundsid midagi sama reaalset nagu poes piima järel käimine. Enamik proovis oma kohtumist tundmatuga seletada mõistusega, kuid oli neidki, kes on kindlalt veendunud, et eksisteerivad paralleelmaailmad ja ka teistel planeetidel on elu.

Surm käib külas?

SL Õhtulehega ühendust võtnud Aimar kirjeldab: "Olin firmas õhtuses vahetuses tööl ja nägin silmanurgast, et lae alt liikus mööda umbes kahemeetrine inimese kujuga must veidi läbipaistev kogu. Möödus kaks nädalat ja mu vanaisa suri.

Algul ma neid kaht sündmust ei seostanud, aga järgmine kord tuli juba poole aasta pärast. Töötasin laua taga ja selle servast liikus mööda sama kuju, seekord tohutu kiirusega. Järgmisel päeval kuulsin uudistest, et liiklusõnnetuses oli surma saanud näitleja Dajan Ahmet. Kellaaeg klappis ajaga, kui olin näinud kuju mööda liikumas. Hakkasin mõtlema, et veider lugu küll.

Pärast kolmandat korda usun juba, et võingi neis olukordades näha surma ennast. Olin jälle tööl. Lae alt liikus aeglaselt mööda seesama suur ja poolläbipaistev kuju. Võisin teda vabalt jõllitada. Kolme päeva möödudes suri elukaaslase vanaisa, kes elas 94aastaseks.

Huvitav on see, et kuju käib minuga kaasas. Kolisin hiljuti elama Soome, kuid ka siin olen töö juures näinud, kuidas surm, jalad ees, mööda laokaste alla ronib. Eks siis ole näha, kes nüüd läheb."

Objektid, mis ei tahtnud pildile jääda

Ahto lugu: "1996. aasta suvel olin sõbraga Saksamaal. Sõitsime kiirteed mööda kodu poole. Eespool oli suur ummik. Väljusime autost ja nautisime avarat vaadet, mis Kasseli põldudele avaneb.

Nägime nii umbes kilomeetri kaugusel laskumas helendavaid lendavaid objekte. Nad laskusid vaikselt kahekaupa kõrgepingeliini kohale. Meeletu kiirusega kadus üks liinist ühele ja teine teisele poole. Laskuma tuli järjest uusi helendavaid objektipaare. Nii kestis see pool tundi. Need olid umbes kahe sõiduauto suurused (autotee läks liini alt läbi ja autod, mis seal liikusid, olid objektidest tunduvalt väiksemad).

Kiirteel oli autodest välja tulnud ja jälgis vaatepilti palju inimesi. Tegin ka fotosid, aga huvitav on see, et pärast ilmutamist fotolaboris ei olnud piltidel ühtegi helendavat objekti.

Teist korda sattusin seletamatuid objekte nägema 2003. aastal. See oli suvine hommikupoolik. Sõitsin autoga Keilast Saue poole. Saue esimese ristmiku ligidal vaatasin küljepeeglisse ja nägin viaduktist Keila pool metsa kohal hõljumas mingit helendavat kera. Kuna ma oma silmi kohe ei uskunud, jätsin auto seisma ja vaatasin siis uuesti peeglisse. Objekt seisis ikka veel seal paigal. See oli ilus, kuldselt helendav, taldrikukujuline ja vaikselt pöörlev. Jälgisin vahemaad ja autosid, mis üle viadukti sõitsid ning arvan nendega võrdlemise põhjal, et objekt võis olla nii umbes suurema reisilennuki suurune või isegi veidi suurem.

Objekt tõusis vaikselt natuke ja jäi siis jälle seisma. Tõustes keeras taldrik end nii, et oli näha ümmargune kuju. Edasi hakkas see juba kiiremalt üles liikuma. See oli vapustav, sest see tõusis täiesti otse. Jälgisin seda nii kaua, kuni see oli suure kiirusega taevasse kadunud.

Kolmandat korda tundmatute objektidega kohtudes olime perega suvekodus Kohila külje all. Oli hiline õhtu, olime vanema pojaga just saunast tulnud. Kuna taevas oli selge ja tähed paistsid, jalutasime väljas niisama mööda teed ning nautisime olemist. Järsku märkasime mõlemad taevast tulevat eredat valgust. See oli sini-heleroheline valgus nagu Gunnar Grapsi laulus! Valgus lähenes meile ja jäi seisma. Siis liikus vaikselt edasi külje peale ja meie peale enam ei paistnud – nüüd oli see nagu helendav täht. Ühtäkki sööstis see meeletu kiirusega üle taeva ja kadus kaugustesse. See kiirus oli vapustav! Nähtu tegi meid tükiks ajaks tummaks, seletada ei osanud me seda kumbki."

Ufo seiskas automootorid

Aldo lugu: "Elan Toila vallas Ida-Virumaal. Oli 1993. aasta ilus, pehme, vaikne ja talvine täiskuuöö. Õhtul tuli meie perele külla mu klassivend oma abikaasaga. Rääkisime juttu, vaatasime videofilme ja näksisime toitu. Alkoholi ei tarvitanud. Sõbrad hakkasid kella kolme ajal öösel koju sõitma (nad elavad meist 1,2 km kaugusel).

Koristasime parajasti lauda ja otsustasime juba puhkama minna, kuid äkki keegi koputas uksele. Ukse taga oli jälle klassivend: ta sai sõita umbes 300–400 meetrit, kui automootor äkki välja suri. Sõitsime minu autoga tema auto juurde. Keerasin oma autol süüte välja ja otsisin köit, millega sõbra autot sleppi võtta. Istusin siis rooli, et teda vedama hakata, aga enam ei käivitunud ka minu auto mootor! Imestasin, sest mul polnud oma Toyotaga kunagi mingeid probleeme olnud.

Arvasin, et ehk bensiin on otsas. Läksin kodunt bensiini tooma. Järsku tekkis teel tunne, et keegi jälgib mind, ehkki näha polnud kedagi. Valasin auto juurde tagasi jõudes bensiini paaki, aga käima ei läinud auto ikka.

Kell oli hiline, aga me ei tahtnud autosid männimetsa juurde jätta ja läksime naabrit äratama. Tulime kolmekesi tiigi kaldast alla metsa poole. Olime autodest umbes 100 meetri kaugusel, kui märkasin metsa ääres hõljumas halli värvi terasketast. Ketta läbimõõt võis olla umbes 10–15 meetrit ja see hõljus maapinnast umbes meetri kõrgusel. Peal oli kuppel kuue aknaga. Algul tardusime paigale, kuid siis läksime edasi. Siis hakkas see ketas kahele poole valgusvihte pilduma. Valgus ei tulnud otse, nagu prožektorist või taskulambist, aga kuidagi laineliselt, ja see oli nii tugev, et isegi 100–150 meetri pealt olid männipuude okkad väga hästi näha. Ütlesin poistele, et lähme kiiremini ja proovime lumepalliga visata – vaatame, mis teevad. Hetkega oli aga kõik kadunud, taevasse jäi tumepunane triip ja seegi kadus 10 sekundi jooksul. Ei olnud mingit häält ega tuult.

Nüüd läksid mõlemad autod kohe probleemideta käima. Tahtsime veel vaatama minna, kas ketta hõljumiskohale on mingeid jälgi jäänud, aga mingil põhjusel ei saanud. Seina ees ei olnud, aga sinna me igatahes ei saanudki."

Tundmatu objekt hõljus hääletult pea kohal

Roma lugu: "See oli 1989. aasta novembri õhtul kella seitsme paiku. Saadjärve Tabivere-poolse osa kohal oli näha liikumas kolme vertikaalset valgussammast. Need liikusid ühtlaste vahedega üksteise järel suunaga vasakult paremale. Kui esimene neist äkki kadus, ilmus see samal momendil uuesti alguspunkti tagasi.

Nii kestis see üle tunni. Kolm valgusjuga oli nähtaval kogu aeg. Seda vaadates hakkas külm ja läksin vahepeal tuppa, aga siiski oli uudishimu nii suur, et läksin 15 minuti pärast õue tagasi. Valgus oli kadunud ja pidin juba lahkuma, kui märkasin, et sellel lõigul, kus kiired liikunud olid, tekivad taevasse ristikheinalehti meenutavad mummud. Nende tekkemomenti oli võimatu tabada, see käis nii kiiresti. Vasakul oli neid 9 ja paremal 7. Kaks ulatus üle katuseharja. Nii seisis see kujund päris kaua. Märkasin üllatusega, et peaaegu minu enda pea kohal ripub taevas üksteise kõrval lähestikku veel kolm täpselt samasugust mummu.

Kui kaua need seal nii seisid, pole enam meeles. Ühel hetkel hakkasid need koos paremale liikuma ja kadusid silmapiiri taha. Siinjuures peab veel märkima, et need ei liikunud pärituult, vaid tuule suhtes risti."

Tulnukad tegid sõbrannaga katseid

Mari lugu: "Sõbranna oli väga haige, tal diagnoositi neerupuudulikkus. Olin tema pärast tõsiselt mures – arstid andsid elulootust vaid mõne kuu. Ühel hommikul, kui taas tema juurde läksin, oli sõbranna aga täiesti terve! Paistetust enam polnud ja ta jaksas isegi kõndida.

Sõbranna selgitas, et öösel olid tulnukad ta kaasa viinud ja tema neerud välja vahetanud. Esialgu ma ei uskunud, aga arstidki kinnitasid, et tema tervis on korras.

Sõbranna rääkis, et nüüd tehakse temaga katseid. Mulle tundus see täiesti õõvastav ja uskumatu. Kord olin tal külas ja ta ütles, et varsti peaksidki nad tulema – ta selgitas, et tunneb seda seletamatul moel ette. Pakkus veel, et võin koju minna, kui kardan. Ma ei uskunud teda ja lõõpisin, et mis nad mulle ikka teevad. Aga poole tunni pärast kangestusin: uks läks lahti ja sisse tulid umbes meetrised suurte silmadega, kolme või nelja suure sõrmega hallikasvalged olendid. Neid oli neli. Mingid instrumendid olid neil käes. Sõnagi lausumata ja mingit häält tegemata võtsid nad sõbranna kaasa ja viisid teise tuppa. Ei suutnud end liigutada, ei suutnud ka midagi öelda. Ma ei tea, kui kaua nad ära olid, aga kui sõbranna tagasi tuli, oleks nagu filmilint, mis vahepeal toppama jäi, sama koha pealt edasi läinud. Ei usuks sõbranna juttu siiani, kui poleks kõike oma silmaga näinud. Kellelegi teisele sõbranna neist olenditest rääkinud ei ole."

Mis on ufo, mis humanoid?

UFO on lühend ingliskeelsetest sõnadest Unidentified Flying Object (tundmatu lendav objekt – toim). Rahvapäraselt nimetatakse ufosid lendavateks taldrikuteks. Objektidest on tehtud väga palju pilte ning videolõike. Enamasti on need seletatavad küll maiste nähtustega (peegeldus, miraaž, halo, meteoroloogiline sond, virmalised, ülehelikiirusega lennukid jms), ent kõigile juhtumitele ei ole rahuldavat selgitust leitud.

Humanoid on kõige laiemas mõttes maavälise päritoluga inimesesarnane mõistusega olend – välimuselt inimesesarnane, kuid inimesest erinev elusolend või robot.

Vene kalurid püüdsid kinni ja pistsid nahka tulnuka moodi kala

Möödunud aastal vahendas Eesti ajakirjandus uudist, et Venemaa lõunaosas Rostovi oblastis püüdsid külamehed Aasovi merest seninägematu kala ning sõid ta õhtueineks ära. Näkilaadne mereelukas, kes meenutas veidi tulnukat ja veidi haid, tegi kummalist kriiksuvat häält, kui teda veest välja sikutati. Algul arvasid kalurid, et on kinni nabinud tulnuka ja filmisid oma ohvrit mobiiltelefoni kaameraga. Filmil on selgelt näha eluka pea, keha ja pikk saba. Kala kaalus umbes 100 kilogrammi.

Teadlased ja ufoloogid olid muidugi pettunud, kui kuulsid, et kalamehed eluka lihtsalt nahka pistsid. Üks kaluritest oli kinnitanud, et tegu oli väga maitsva kalaga. Anomaalsete nähtuste keskuse juhataja Andrei Gorodovoi sõnul oli tegu mingi anomaalse olendiga, kuid teda maaväliseks tulnukaks pidada on ilmne liig. Ihtüoloogid väitsid, et tundmatu kala sarnaneb enim mõne tuurlasega.