Andres Puustusmaa: "Hindan tänini produtsente, kes mind üles korjasid!" (12)

Kaks esimest Venemaa-aastat möödusid Andresel nagu õudusfilmis – kõht korises ja raha polnud, et pühadeks kojugi sõita. Nüüd ootab teda Moskvas ees möbleeritud korter ja auto koos sohvriga. Eestit Venemaal kuulsust ja raha teeniv Andres siiski unustanud pole. Siin elavad sugulased ja tuttavad. Siin elab tema vanem poeg esimesest abielust.

"Jah, Peterburis ja Moskvas on mind omaks võetud ja näiliselt on kõik korras, aga siin (Eestis – toim) annan ma ikkagi vastust, mida ma teen ja teinud olen. Närv on sees," pöördub ta tagasi esilinastuse ootusärevuse juurde.

Täna Eesti kinodesse jõudvat Puustusmaa filmi "1814" on Venemaal ja Ukrainas saatnud juba kriitikute heakskiit. Andres ise on aga hinnangu andmisel tagasihoidlik nagu ikka. Ütleb vaid, et vaadatavus jäi oodatust tagasihoidlikumaks: ""Saatuse iroonia: lugu läheb edasi" napsas ootamatult palju vaatajaid meie eest ära."

Venemaal elab Andres juba kuuendat aastat. Küsimusele, mis tuuled teda siit üldse ära viisid, järgneb pikk-pikk paus. "Arvan, et hilised puberteediotsingud – kes ma olen ja mida ma tahan. Ilmselt ei leidnud ma siin endale õiget rakendust. Muidugi võib minna ka vaguneid laadima ja ongi tegevus olemas. Hommikust õhtuni paned ja lükkad oma energia maha."

Esimeste katsetuste eest sai Andres kõvasti peksa

Filmi poole hakkas Andres kirglikumalt kiikama tegelikult juba lavakooli kolmandal kursusel, kui ta sellesse enda sõnul lausa ära armus.

"Eestis aga tollal filmikooli polnud. Tekkis küll peda filmikool, aga näitlejana kõik neli aastat uuesti läbi käia ei pidanud ma tarvilikuks," leidis ta toona. Oma esimeste filmikatsetuste kohta ütleb Andres, et põlve peal tegi ta igasuguseid veidraid asju ja peksa sai nende eest kõvasti. Samas sai suhu meki, mis see kino on. "Sain aru, et pean suutma ennast liikuva pildiga täpselt ja selgelt väljendada. Olin kindel, et tulevikus seda ka suudan. See teadmine oli tohutu edasiviiv jõud!" ütleb Puustusmaa.

"Eks ma heitlesin juba kauemat aega," vaatab ta nüüd tagasi perioodile, mis möödus peaasjalikult Draamateatri laval ja garderoobis. "Aastas üks-kaks huvitavat rolli oli, aga see mind ei rahuldanud."

Esimesed kaks aastat Venemaal stsenaristika ja režii kursustel olid Andresele kõike muud kui meelakkumine. "Kool oli hommikust õhtuni, kaasa arvatud pühapäevad." Koolis jagasid imelist vaimutoitu sellised filmimaailma nimed, nagu Nikita Mihhalkov, Krzysztof Zanussi, Emil Loteanu ja Andrei Dobrovolski, kuid kõht korises ikka koledasti. Päevast päeva. Puustusmaa elas pidevalt sõna otseses mõttes poolnäljas. Polnud raha pühadeks koju ja teinekord isegi ühissõidukiga kooli sõita.

Autojuht pole luksusese

Nüüd puhuvad tema olmes hoopis uued tuuled. Pöördepunktiks sai Puustusmaa varasemal Moskva-perioodil menukas teleseriaal "Tappev jõud", kust kõhnuke, tagasihoidlik ja pigem uje Eesti poiss Vene terastele ja kogenud produtsentidele silma jäi.

Kohe-kohe kolib Puustusmaa Peterburist Moskvasse, kus teda ootavad Mosfilmi poolt möbleeritud korter ja auto koos sohvriga. "Ma ei pea tegema muud kui ainult oma tööd. Ja autojuht pole mingi luksusese. Ma saan autos magada, mõtelda, telefoniga tööjuttu ajada."

Peagi elupaika vahetav Puustusmaa eelistaks ise küll rohkem Neevalinnas elada. "Peterburi on rahulikum. Ta on sõbralikum, soojem. Ei ole nii külm ja bravuurne nagu Moskva oma kiiruse ja nahaalsusega, oma ülesõitmistega inimestevahelistes suhetes," võrdleb režissöör kahe metropoli erinevusi, millest on aegade jooksul tegelikult kirjutatud sadu raamatuid. Elukohavahetust nõuab uus töö, uus mängufilm.

"Olen vaid üks noortest, kes on pääsenud areenile saatuse, juhuse ja õnne tahtel ning patt oleks palga üle nuriseda. Kehtib oma kindel süsteem." Samas tunnistab ta, et maailma ühes kalleimas linnas Moskvas ta endale väga laia elu lubada ei saa. "Kuigi see linn lihtsalt neelab palju raha ja ma tahan nii elada, et ei peaks pinges olema – see mulle meeldib! Olen oma noorpõlves sedavõrd vaeselt elanud ja nii palju võlgades olnud, et see on mind ära rikkunud. Kui oled kunagi vaene olnud, siis nüüd tahaks, et kõike oleks palju. Aga ega ma nüüd hulluks ka ei lähe. Ja rahaga ei laamenda, sellist aegagi pole."

Küll oleks Andrese sõnul väga meelitav, kui igal õhtul pärast väsitavat päeva oleks laual kalamari ja pits viina, aga see stsenaarium ei tööta. "Vahepeal naisega isegi proovisime. Aga ei jaksa niimoodi – väsitas ära."

Vaid üks raisk ja üks püromaan

Seni pole suhteliselt noorel ja Venemaa mõistes lausa verisulis režissööril Vene staaride ja võttegruppide ohjamisega probleeme tekkinud. "Ma ei räägi seda sellepärast, et ma seal tööl olen. Küll ma ütleks. Aga tõesti on kõik hästi toiminud, vaatamata isegi sellele, et ma eestlane olen."

Ka pronksiöö ei pärssinud eestlase tööd Venemaal kordagi: "Helistasid sõbrad, kolleegid, näitlejad, et anna andeks, et ära nüüd meist halvasti mõtle. Et saame väga hästi aru, mis provokatsioonid siit- või sealtpoolt mängus on."

Tõsi, üks intsident oli – pürotehnik kargas režissöörile ninna. "Karjus, et raisk, minu vanaisa sõdis sinu eest ja kuidas te nüüd käitute. Seletasin siis talle samasuguste raiskade ja muude roppustega, et minu vanaisa oli mõlemal poolel ja sõdis ka sinu raisa pärast. Rohkem pole me koos tööd teinud. Ja see oli vaid üks püromaan."

Kas Andres on oma elu jäädavalt Venemaaga sidunud, seda ta ennustada ei julge. "Ei tea, mis saab täna, mis saab homme... Kuniks ma sinna jään? Kuniks pakutakse huvitavat tööd... Eks ma tahaks ka kodus midagi teha. Kui võimalus tekiks."

Puustusmaa abikaasa on Vene Draamateatri näitleja Natalja Murina, kellega ta muide saab korraks kokku ka filmis "1814". Rahvuselt on Natalja karjalane, keda Andrese sõnul iseloomustatakse kui rahvust, kes on sündinud suuskadel ja pussnuga käes. "See on kraadi võrra kangem kraam kui vene naine," naerab ta. Kümme aastat Vene Teatris publiku ees laval mänginud Natalja õpib nüüd Moskvas GITISes, et viimaks kõrgharidus saada. Nende poja kohta ütleb Puustusmaa, et see on eestlane ja karjalane kuubis: "Ta paneb juba viieaastaselt kõik paika. Karm tegelane!"

Tunneb ennast väga hapralt

Kui Andres Puustusmaa ei oleks kuue aasta eest leidnud endas otsustavust Draamateatri lavalt maha astuda, õhuke reisipaun õlale võtta ja Moskvasse kolida, oleks ta ehk nüüdki õnnelik, kui on hooajal vaid paari toreda rolliga maha saanud. Nüüd on ta aga režissöör maailma ühes suuremas metropolis. Režissöör, kes saab endale lubada stsenaariumid, mis teda ei köida, kõrvale lükata. Kes saab valida näitlejaid ja kes saab olla vaba olmemuredest, et pühenduda vaid tööle. "Samas tunnen ma ennast väga hapralt," ütleb Andres silmi maha lüües tasakesi. "Aga loomulikult olen ma õnnelik, et on olemas sellised inimesed, sõbrad, kolleegid – nii Eestis, Venemaal, Soomes kui ka Portugalis –, kellega ma saan rääkida asjadest, mis nii mulle kui neile huvi pakuvad, ja et meil on võimalus realiseerida neid mõtteid ja ideid, mis meid ühendavad. See on minu jaoks suur õnn."

Oma Venemaa elu eduvalemit vaagides tunnistab Andres samas, et on natuke väsinud ja et oleks aeg ennast laadida. "See eneselaadimise asi on ikka väga tähtis. Vaja on ennast koguda, lugeda. Seda pelgan ma kõige rohkem, et hakkan kinos tehasetööliseks. Ent mida ma kindlasti tegema ei hakka, on seep."