Müstika

Postimehes ilmus Jaan Krossi luuletusest vale versioon (5)

SLÕL Online, 28. detsember 2007 10:38
Tänases Postimehes on pühendatud kümme lehekülge lahkunud kirjanikule. Seal on ka ära toodud mõned Jaan Krossi luuletused, sealhulgas ka vendade Urbide poolt kuulsaks lauludud „Imeline laas."

Tähelepanelik lugeja märkas, et Postimehes on juba luuletuse pealkiri valesti läinud, 1958. aastal ilmunud raamatus "Söerikastaja" ei ole 1957. aastal kirjutatud luuletusel üldse pealkirja. Ka on ajalehes osad sõnad vahetusse läinud ja kirjaniku pandud kirjavahemärke pole üldse arvestatud.

Ellen Niit on juba varem ajakirjanduses pahandanud lauldava versiooni üle. "Kui nad veel õiget teksti ka laulaksid. Nad on seda kärpinud, ühe rea ära jätnud. See luuletus on nüüd juba rahvaluuleks muutunud."

„Tõesti ei mõista, kas inimene ei saa aru, mis vahe on laanel ja aasal. Võib-olla on linnainimesele laas ja aas üks loodus puha," on ka Jaan Kross oma luuleridade muutmise üle imestust avaldanud.

Paneme siinkohal Postimehe ajakirjanike jaoks luuletuse „Imeline laas" õige versiooni üles.

***
Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.

Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi....

Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,

ehk küll me ümber kivist linn on taas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee