"See imetabane elu" – armastatuim jõulufilm läbi aegade (8)

Frank Capra lavastatud igihalja mõrkjasmagusa komöödia hääletasid esikohale Briti muusikapoodide keti HMV kliendid. "Imetabase elu" poolt andis oma hääle ligi viiendik 7500 vastanust, kirjutab Daily Telegraph. Teiseks kerkis "Lumemees" (1982), kolmandaks üllatuslikult "Üksinda kodus" (1990). Tänavu korraldasid armastatuimate jõulufilmide hääletuse ka filmikanal TCM ja Briti ajakiri TV Times, kus "See imetabane elu" tõusis taas ülekaalukaks liidriks, seljatades "34. tänava ime" (1994) ja "Smaragdlinna võluri" (1939).

Mullu valis prestiižikas Ameerika Filmiinstituut "Selle imetabase elu" kõigi aegade inspireerivaimaks linateoseks. Mis siis teeb sellest kuuekümne aasta tagusest filmist jõulupühade armastatuima vaatamisvara? James Stewart kehastab isetut pereisa George Baileyt, kelle ahne miljonär ajab enesetapu äärele. George on eluaeg oma kodulinna Bedford Fallsi rahvast teeninud, et rahajõmm Potter (Lionel Barrymore) võimutsema ei hakkaks. Pankurist kröösusele on ainsaks takistuseks George’i tagasihoidlik säästu- ja laenukompanii, mis annab vaesematele inimestele kodu ehitamiseks laenu. Kuid jõululaupäeva õhtul kaotab George’i hajameelne onu Billy (Thomas Mitchell) teel panka firmale kuuluvad 8000 dollarit. Potter leiab need, kuid peidab Billy eest ära. Kui pangas avastatakse puudujääk, mõistab George, et süüdlaseks osutub tema ning ta pannakse vangi. Firma aga variseb kokku, võimaldades Potteril kogu linna oma käpa alla saada.

FBI: tüüpiline kommunistide film!

George otsustab, et abikaasal, lastel ja tema teistel lähedastel on kõige parem, kui teda polekski. Ent George’i pereliikmete ja sõprade meeleheitlike palvete peale saadetakse taevast alla ingel nimega Clarence, kelle siht on puntras meest aidata ning endale tiivad teenida. Clarence näitab George’ile, milline näeks tema välja siis, kui teda poleks üldse sündinudki. Painajalikus nägemuses lokkab Potteri võimu all olevas Bedford Fallsis patuelu. Need, keda George armastab, on kas surnud, ruineeritud või meeleheitel. Mees mõistab, et on paljude inimeste südant puudutanud ning et ta elu on tegelikult olnud imetabane.

"See imetabane" elu oli muuseas esimene film, kus kasutati kunstlund. Varem matkisid lumesadu valgeks värvitud maisihelbed, kuid need tegid langemisel nii kõva krõbinat, et näitlejad pidid teksti uuesti sisse lugema. Ehkki film kandideeris viiele Oscarile, nende seas parima meespeaosatäitja ja parima filmi kuldmehike, kukkus see kinno jõudes esialgu läbi. Linateosele heideti ette liigset sentimentaalsust ning ühtlasi sõjajärgse ühiskonna kritiseerimist. Föderaalne Juurdlusbüroo nimetas filmi lausa õõnestavaks ning väitis, et pahelise rahajõmmi kujutamine on tavaline kommunistide nõks.

Režissöör võitles haigevoodist värvilise versiooni vastu

"Selle imetabase elu" populaarsus hakkas kasvama alles 1980. aastatel, sest eksimuse tõttu autoriõiguslepingus võis filmi 1974. aastast saadik televisioonis vähimate piiranguteta näidata. Nii peaosatäitja James Stewart kui ka režissöör Frank Capra nimetasid "Seda imetabast elu" oma loometee armsaimaks filmiks. Mõlemad ahastasid, et film pärast autoriõiguste kadumist räigelt värviliseks tehti. Capra anus haigevoodist, et mustvalget versiooni ei muudetaks. Stewart käis tunnistusi andmas lausa USA Kongressi komitee ees, teatades: "Püüdsin vaadata värvitud versiooni, aga pidin selle kinni panema – mul läks süda pahaks."