Saund
15. detsember 2007, 00:00

Plaadi(k)arvustus (1)

Leech, «Tram-O-Gram», Leech

Leech on oma sümbolid kavalalt valinud. Vikerkaar – hingematvalt ilus, õhkõrn, värviküllane ja mitmekihiline üpris haruldane loodusnähtus. Selline on Leechi muusika. Apelsin – isuäratav mahlapall, millele aga kohe hambaid sisse ei saa lüüa nagu näiteks õunale, sisuni jõudmaks tuleb üksjagu vaeva näha. Selline on Leechi sõnum. Ahvipoiss – kärme, uudishimulik ja riukaline, kuid vahel vägagi õrnalt kaaslase kasukast kirpe nakitsev armas loomake. Just sellised Rainer, Erik, Ivo ja Magnus tegelikult ongi. Ning lõpuks bändi nimi – inglisest maakeelde tõlgituna tähendab leech (apteegi)kaani, kes hambad jõhkralt ihusse lööb ja enne lahti ei lase, kui su verest isu täis on imenud, kuid selle aadrilaskmise tulemusena avastad tihtipeale, et su mõtted on selginenud, maailmapilt avardunud ja hing leidnud kergendust. Raudkindlalt on «Tram-O-Gram» minu jaoks tänavu Eesti parim ning viiepallisüsteemis kuue punkti vääriline. Aga – kuues punkt läheb maha selle eest, et albumiga lüürikat kaasas ei ole. www.leechband.net Mari Peterson

Ines, «Kustutame vead», Bulldozer

Ines on mulle meeldinud kui noor, rõõsk ja kena figuuriga daam. Nüüd küll pisut küpsem, Ameerikas õppinud ja, nagu ma tuttavailt kuulsin, Sky Plusis lapsetegemisestki juttu teinud (Playboyst rääkimata). Oluline on aga kõnelda albumist, mida ta sel sügisel Tallinnas salvestas ja täna elavas esituses rahvale ette kannab. Siin ei saa ma eriti mett moka peale määrida. Suure osa lugudest on lauljatar ise kirjutanud ja Lennon/McCartney ei ole ta (veel?) mitte. «Mul õnnest ringi käib pea/kuid tunnistan, et see on täiesti hea/kui segad mu und,» laulab ta nii umbes kella viie paiku varahommikul armumisest. Ines on sõnu kirjutanud ilmselt oma elu ja mõni aeg tagasi puhkenud suurt armastust silmas pidades. Päris trafaretne, pean tunnistama. Aga täiesti keskmisel tasemel. Sama käib ka musa kohta. Võib-olla on minu skepsise põhjus selles, et ei suuda naisehinge sisse elada? Ehk läheb õrnemale soole selline tundlemine peale? Võimalik. Aga mehena ootasin rohkem. Tõnis Erilaid

Gerli Padar & Glive, «Gerli Padar & Glive», Bulldozer

Võrreldes Inesega on Gerli plaadil vähemalt sõnad kaasas (kuigi kujundus jälle kehvem). Ta pole ka kippunud ise muusikat tegema, vaid lasknud Sal-Salleril (kes küll ennast kordama kipub) ja bändil selle töö kollektiivselt ära teha. Aga teismelistele suunatud stampidest ei pääse siingi (näiteks «iga minut iga tund / näeme kõikjal õnnest und»). Kuidas ka ei tahaks meie praeguste tippnaiste – seda ju Ines ja Gerli kahtlemata on – esitustes leida suundumust, mis südamepõhjani uudsusega vapustaks, jääb see taas kord olemata. Korrektne, aga keskpärane. Tõnis Erilaid

Tuule Kann, Jaak Sooäär, «Õhtu ilu», Tutl

«Jaak Sooäär, Raul Vaigla, Tanel Ruben no 99 jazzklubis», AVA muusika n Kunagi kooliaegadel armastasin külas käia meist paar maja eemal elaval tüdrukul vanast Nõmme intelligendiperest. Olid raamatud, koltunud ürtide lõhn, küün­lavalgus ja Bechsteini pianiino, mida tüdruk mängis. Me ei suudelnud, ei hoidnud kätt. Umbes sama (pluss Tuule Kanni kannel) tunne, soe, aga ikkagi eemalviibiv, on ka etnofolk plaadil «Õhtu ilu». Teisisõnu: see on neile, kes armastavad kultuursust, mitte kärtsu ja mürtsu. Mulle igavavõitu. Kärtsu ja mürtsu on rohkem teisel Sooääre osalusega plaadil (pluss Ultima Thule Vaigla pluss tunnustatud löökriistamängija Ruben). Džässrokk oma kenas ilus, kuigi mitte üle kvaliteetse tavapärasuse piiri.