Inimesed

Mind häirib edukultus. Mind häirib progressikultus. Mind kohutavalt häirib laristamine ja raiskamine. 

Urmo Soonvald, 8. detsember 2007, 00:00
RAAMATUTE KESKEL: Enn Soosaare kodus on ligi 15 000 raamatut ja see number kasvab kogu aeg. Presidentide sõber on mures, et kui sama ulatuslik raamatute kirjastamine jätkub, siis saab tal ruum mõne aja pärast otsa. Foto: Arno Saar
Presidentide Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvese sõbra Enn Soosaare kirjatükid on kui rahva südametunnistus, kuhu eestlaste edukultusega tekkinud kapriisid ei mahu.

Mida me peaks rohkem kartma: iseennast või Venemaad?

Mida te mõtlete iseenda all?

Eesti rahva rumalust, kitsarinnalisust, kadedust.

Need negatiivsed iseloomujooned on eestlastel, nagu teistelgi rahvastel, paraku olemas. Kas neid just kartma peab? Pigem oleks vaja mõista, et lausrumaluse lahvatused on võimalikud, ja katsuda neid nii palju kui õnnestub neutraliseerida.

Idanaabri ees ei tarvitse meil mingil juhul väriseda. Tõsi, seal leiab aset sääraseid asju, mis külvavad ohutunnet. Aga eks siingi peame olema valvel ja nii palju kui võimalik ka halvimaks valmis. Teadmatus teeb asja eriti keeruliseks. Stsenaariume Venemaa arengute kohta võib koostada nii- ja naasuguseid, aga maailmas ei ole analüütikut, kes suudaks täna öelda, kuhu Venemaa on jõudnud kümne või kahekümne aasta pärast.

Olete Venemaa arengute pärast mures?

Kui ma ütleks, et ma ei ole mures, siis poleks ma aus. Iga eestlane, kel on mingisugunegi ajalootunnetus, kes teab, mis on siin meie kandis eelmisel ja varasematel sajanditel sündinud, teab sedagi, et eestlaste käekäiku on oluliselt mõjutanud idaslaavlased ja vene keelt rääkivad inimesed.

Kas te usute, et Venemaa võib jõudu näidata, sõtta astuda?

Et saadab oma tankideviisid üle piiri? Olgu ettekääne, milline tahes, aga seda ma ei usu. Siis peaks Kremli paranoia olema suurem kui Stalini ajal. Stalin alustas läände tungimist alles siis, kui sai Hitleriga kokkuleppele.

President Lennart Meri ütles, et Molotove on tänapäeval küll, kuid läänest on raske leida Ribbentroppi. Seegi peaks olema meile julgustav asjaolu. Sõjalist ülevõtmist ei toimu, sest sellel oleks ka Venemaale väga rängad tagajärjed. Suhted muu maailmaga muutuvad pikaks ajaks väga jäiseks. Kordan, et ründamise puhul peaks paranoia Moskvas ületama igasugused piirid.

Erilist ühendajat pole vaja

Kes või mis praegu Eesti rahvast ühendab?

Ühest ühendajat pole. Ja ei ole ka ühest lahutajat. Nagu igaüks teab, on need keel, kultuur, territoorium ja ajalugu, mis meie miljonilist inimrühma koondavad ja sellele suhtelise homogeensuse annavad.

Aga kas meil võiks olla mõni inimene või nähtus, mille ümber eestlased koonduvad?

Meie väike rahvas on sellest perioodist üle, kui oleksime vajanud karismaatilist liidrit, see tähendab, üksikisikut, kes suudaks masse talle soovitud suunas mõjutada. Tegelikult pole säärast meest või naist meil kunagi esile kerkinud. Meie ühiskond on väga mitmepalgeline ja õnneks ei ole eestlasi võimalik muuta lambakarjaks, kes on nõus juhtoina sabas sörkima.

Kaks presidenti ja Rüütel

Kas eestlastel on vedanud viimase kolme presidendiga?

Esimese presidendiga vedas meil eriti. Siis tuli nullist alustada. Taastada mentaalne järjepidevus 1920. ja 1930. aastatega. Kõik traditsioonid olid läbi lõigatud. Lennart Meri sai Eesti riigi käima. Ta oli tollal parim võimalik valik. Ta lõi riigile vundamendi, millel ka praegu seisame ja vilju naudime.

Kui me ei oleks nii tõsiselt Euroopa Liidu ja NATO suunal liikunud ning töötanud, siis oleksime praegu oluliselt viletsamas seisus. Võib-olla istuksime koos Horvaatiaga ELi ootetoas, kui sealgi.

Aga Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves?

Ilves on vaid aasta olnud, aga mulle tundub, et hästi hakkama saanud. Ta pole püüdnud olla Lennart Meri, vaid on näidanud oma nägu. Kodanikuna olen rahul.

Rüütel on mineviku tõttu väga vastuoluline isik. Mina oleksin eelistanud, kui nii raske minevikutaagaga mehest ei oleks Eesti vabariigi presidenti tehtud. Aga teiselt poolt – meil ei tekkinud temaga mingeid tõsiseid sise- või välispoliitilisi ebamugavusi.

Nüüd oleks aega Arnold Rüütli elukaart, mis täis õõvastavaid pendeldusi, hakata "igaviku seisukohast" vaatama.

Olete avastanud president Ilveses midagi uut?

Ta on täiesti uues olukorras. Tänu eelmistele ametitele sai ta päris hea ettevalmistuse presidenditoolile istumiseks. Välispoliitika näikse teda sisepoliitikast enam huvitavat. Mis ei tähenda, et ta oleks oma rahva ja ühiskonna unustanud. Kontakt erinevate inimestega on selgesti olemas.

Mida me peaks teadma ja arvama Ärma talu segadustest?

On ju teada, milleks talu taheti kujundada. Nähtavasti Ilvesed ei arvestanud tõsiselt veel paar-kolm aastat tagasi, et Toomas Hendrikust võib saada Eesti vabariigi neljas president. Kui nad oleks seda ette näinud, siis oleks nad Ärma talu teisiti arendanud.

Nüüd on leitud vist kompromiss ja kogu arendusprojekt külmutatud nii kauaks, kuni Ärma talu peremees on Eesti vabariigi president.

Eks ajakirjandus saab vahtu edasi lüüa, aga tõsist takistust, olemaks edukas riigipea, siit ma ei oska näha.

President Meriga suhtlesite aktiivselt. Kui tihedalt te Ilvesega Eesti elust räägite?

Ikka oleme rääkinud ja asju arutanud. Läbikäimine ei ole tihe, kuid on olemas. Olen teda siinsamas toaski võõrustanud. Ega Lennart Meriga polnud mu kontakt igapäevane. N-ö vajaduse korral ta helistas või saime tema või minu pool kokku. Aga paistab, et maailma asjade nägemises on meil kokkulangevus olemas.

Oli teile suur kompliment, kui president Ilves tsiteeris vabariigi aastapäeval teie "Isa ja Aeg" raamatut?

Muidugi oli. Muidugi olin kõrvust tõstetud.

Teadsite seda ette?

See tuli mulle ootamatult. Too raamatuke ilmus kaks nädalat enne aastapäeva.

Ideaalpoliitikuid pole

Kas Eesti riik on igal tasandil rahvale teadvustanud, millised ohud kaasnevad majanduse jahenemisega?

Majandusküsimusi ei tunne ma väga hästi. Majandus on oluline, kuid minu arusaamise järgi on määravam see, mis toimub suure maailma majanduses, millega oleme saja niidiga seotud, kui see, mida meil kohapeal tehakse või ei tehta. Eriti välis-, aga ka siselaenude kõrge osakaal tekitab kõhedust. Sest laen on võõra oma ja tagasimaksmisest võib saada edasiminekut pidurdav tegur.

Kui kõigest hoolimata suudab Eesti püsida 5% majanduskasu juures, siis halisemiseks puudub nagu põhjus.

Olete rahul siirusega, kuidas peaminister ja ministrid rahvaga räägivad?

Alati võib enamat tahta, aga midagi rabavat pole ette heita.

Nende demagoogia ja populism teid ei häiri?

Loomulikult häirib, aga kas te olete näinud poliitikut, kes ei ajaks aeg-ajalt jama? See kuulub asja juurde. Eriti enne valimisi. Me ei saa Eestile tahta ideaalpoliitikuid, sest neid pole. Saame Eesti poliitikuid hinnata vaid suhtelisuse skaalal ja võrrelda neid omavahel või mõne teise riigi ladvikuga. Rootslastel kutsub ränki vastureageerinuid esile juba mõni pisirikkumine või tilluke sohitegemine.

Meie poliitikud on palju paksema nahaga. Liiga paljudel kordadel, kui rahva õiglustunne eeldab poliitiku või kõrge ametniku lahkumist ehk teisisõnu vastutust, tehakse Eestis süütu nägu pähe ja karavan jätkab oma teed.

Rumalus ei pane viha keema

Kui tihti te vihastate Eestis leiduva rumaluse peale?

Ma ei viitsi vihastada. Tean, et issanda loomaaed on kirju ja pahatihti väljendub see kirevus rumaluses, isemeelsuses, apluses, asjatundmatuses. Võtan seda paratamatuse, kurbuse ja muigega. Võin olla ja olengi üsna kriitiline, aga emotsionaalne pool minus ei publitse, või kui, siis väga harva.

Kas tavaline eestlane saab lehtedest ja televiisorist tõese ülevaate kodumaal toimuvast?

Tõetruud pilti ei saa kuskilt. Ka siin valitseb suhtelisus. Eesti, Soome või Vene kanaleid vaadates on selge, et Eestis ja Soomes saab palju adekvaatsema pildi, mis riigis ja kaugemalgi toimub. Paranemisruumi on, aga olukord meil minu meelest hukas küll ei ole.

"Aktuaalse kaameraga" olete rahul?

Loomulikult võiks olla parem. Neil võiks kirjasaatjaid olla ka Moskvas, Berliinis ja Helsingis. Ka rohkemates kohtades Eestis, kuigi Eesti on suhteliselt hästi kaetud. Mina tahaksin Moskvast pidevat ning tasakaalustatud informatsiooni. Neeme Raud Washingtonis on hea. Katrin Vaga võiks Brüsselis natuke aktiivsem olla. Aga Soomes käiakse juhuslikel komandeeringutel. Berliini ei satuta isegi juhuslikult, sellest hoolimata, et Saksamaa sõna ja roll Euroopa Liidus on tõusnud ja tõusmas.

Ei näe vaikivat ajastut

Räägitakse, et Eestisse on naasmas vaikiv ajastu. Pole suuri diskussioone. Peaminister ei soosi dialoogi. Ülevalt surutakse tõde peale. Kas ka teile näib nii?

Ka mina olen seda kuulnud, kuid ma ei ole sellega nõus. Mida see vaikiv ajastu siis tähendab? Seda terminit kasutatakse 1930ndate teise poole kohta. Aga kui lööte lahti selle aja lehed, siis, jah, absoluutselt kõigest ei räägita, aga teemade valik oli rabavalt lai, kriitiline ja tänapäevast tagasi vaadates objektiivnegi.

Aga Pätsi-vastased Artur Sirk ja Andres Larka olid tabuteema!

Mitte absoluutselt, üht-teise anti lugejatele ka nendest teada. Saksamaa ja Venemaa kriitikas ei tohtinud või ei soovitud liiga detailseks muutuda. Ma ei taha seda perioodi puhtaks pesta, sest seal oli tõesti vajakajäämisi, vahel ka suukorvistamisi.

Aga "vaikiv ajastu" kontrollimatu klišeena ei meeldi mulle, kui räägitakse Pätsu-ajast või ka aastast 2007. Ma ei ole näinud ega kuulnud, et SL Õhtulehes oleks ilmunud pool külge valgena, sest tsensor keelas arvamusartikli ära. Et toimetused teevad oma poliitikat ja valivad, mida avaldavad, ei ole märk vaikivast ajastust.

Kellel on Eestis halb elada?

Eks me teame neid väga hästi. Vanainimesed, kes peavad ainult pensionist ära elama. Ega mitme lapsega peredelgi ole kerge. Siis need, kel pole elus kõik hästi läinud, kes õigusega või õiguseta tunnevad, et nad on ülekohtuselt elu rataste vahele jäänud. Nagu igas ühiskonnas, nii on ka meil inimesi, kes ei suuda endaga hakkama saada. Alles põlesid kuus inimest mahajäetud majas. Eluheidikud küll, aga samas ka meie ligimesed.

Kas on näha ja tunda, et neile ulatatakse käsi?

Loomulikult on ulatatud. Võimalusi ühiskonda naasta on igaühel, kes seda tahavad. Aga jälle, jälle – olukorrast, millega võiksime rahul olla, oleme väga kaugel. Ühiskond peaks aitamisteks hoopis rohkem valmis olema.

Meeletu ostlemise vastu

Häirib teid Eestis võidutsev edukultus?

Mind häirib edukultus. Mind häirib progressikultus. Mind kohutavalt häirib laristamine ja raiskamine. Pidev igasuguste asjade kokkuostmine. Ka nende asjade, mida pole vaja.

Majandusšokk kainestaks?

Kindlasti, aga see läheb mööda. Kõik meist edukamad riigid teavad, et pole rohtu rahva ostusoovide ja saamahimu ohjeldamiseks. Valitseb mentaliteet, et täna kulutan rohkem kui eile ja homme kulutan rohkem kui täna. Kuskil peaks piir ette tulema.

Praegu on käes jõulud, aeg, mil ostmine ja raiskamine jõuab haripunkti! Teie soovitate vähem osta?

Loomulikult tuleb poodi minnes mõistus kaasa võtta. Osta ja kinkida seda, mida on vaja. Inimene peaks ennast kontrollida suutma. Loomulikult saan aru, et neid ilusaid manitsusi on aastakümneid jagatud. Paraku tarbijamentaliteedile nagu hane selga vett.

Kas märkate, et kui ostetakse üha suuremaid maju ja autosid, jätkub inimestel raha ka kultuurile? Näiteks raamatutele?

See raamatutelaviin ja kirjastuste arv, mis meil praegu on, näitab, et ostetakse ka raamatuid. Eestis pole kunagi varem olnud nii palju lugemise ja eneseharimise võimalusi kui praegu. Tunnen seda oma rahakoti peal. Järjest rohkem peab tegema valikuid, mida võtta, mida jätta.

Kui tihti ise ostate?

Kui raamatuid mõtlete, siis ahvatlused on suured ja ülemäära sageli olen neile järele andnud. Aga samas kena soovitus igaühele: kinkige jõuluks raamatuid. Vähemasti õelastelastele – ja neid on kümne ringis – olen jõuluvanal ikka lasknud raamatuid tuua.

Kas Eesti rahvas on omavahel liiga kuri?

Kui sul on paha tuju, siis näed, et ka ümberringi on kõigil paha tuju ja üksteise kallal noritakse. Kui inimesel on hea tuju, siis näeb ta maailma teisiti. Vahel tõesti tundub, et see neetud rahvas ei väärigi midagi tõsisemat, et see oma riik on talle pigem ilkumiseks kui võimaluseks edukalt toime tulla.

Teisalt, ärgem unustagem, oleme kõigest hoolimata pagana hästi hakkama saanud. Eestlased on islandlaste järel arvult maailma väikseim rahvas, kes on suutnud luua endale omakeelse toimiva riigi. Mitmel teisel meist väiksemal rahval on oma riik ja sageli ka oma keel, aga riigi toimimiseks vajavad nad mõne hoopis suurema keele abi.

Millal teil viimati oli eriti uhke tunne, et olete eestlane?

Uhke tunne on siis, kui meelde tuleb, mida ma nüüdsama rõhutasid. Meil on omakeelne kõrgharidus, teadus, seadused, kirjandus jne. Aga, aga – uhkus ajab upakile, teadsid meie vanaisad ja vanaemad juba ammu-ammu.

Aga on teil mõnikord kaasmaalaste pärast häbi?

Häbi häbiks, eks ka seda tule vahel mõnda rahvuskaaslasi puudutavat ebameeldivat uudist nähes või kuuldes tunda. Aga nagu varem ütlesin, ma ei lähe ei heast ega halvast kuigi sageli põlema.

Millal saame taas rahulikult magama minna ega pea mõtlema ohule, mis tuleb Venemaalt?

Mul pole võimet tulevikku näha ja nii ei oska ma öelda, mis saab Venemaast meie või järgmise põlvkonna ajal. Selgusetus on üks tõsisemaid probleeme. Ent mõelgem parem Saksamaa peale. Ükski eestlane, nagu ka prantslane, poolakas, venelane, ei ärka pikki aastakümneid hommikul üles küsimusega, kas sakslane tuleb täna või homme. Vahest ehk heidavad eestlased x aasta pärast magama rahuliku teadmisega, et Peipsi tagant tõuseb hommikul üksnes päike.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee