Inimesed
6. detsember 2007, 00:00

Maausuline Ahto Kaasik: maausuliseks ei saada üleloomulike kogemuste abil. Selleks kasvatakse (18)

"Kui võõrnähtus tõrjub välja meie oma, põlise, iidse, siis ühtlasi hävitab ta killukese meie identiteedist," ütleb Ahto Kaasik, Eesti maa- ja taarausulisi ühendava Maavalla Koja vanem, kes hiljuti peatas kohtus ärimeeste plaani ehitada Kunda hiiemäele tuulepark.

Mida maausulised jõululaupäeval teevad?

On valdavalt kodus. Jõululaupäev on meie rahvakalendris vana-aastaõhtu, 25. detsember on vastse ajastaja päev.

Langeb hästi kokku Kristuse sünniaastapäevaga.

Selles ei ole süüdi meie, vaid paavst, kes otsustas IV sajandil tõsta Kristuse sünnipäeva põlisrahvaste talvisele pööriajale.

Jõulutavad ja -uskumused on seotud sellega, et kohe algab uus aasta. Ja uue aasta hakul tuleb teha igasuguseid nõidusi. Veel on siis kodus esivanemate hinged – nende eest tuleb hoolitseda, jätta neile toitu. Ja oma maja tuleb kaitsta igasuguste märkidega, sest vana-aastaõhtul on liikvel ka inimestele ohtlikud jõud. Nii-öelda jõuluristide tegemine akende ja uste kohale ja majapidamisriistadele... see oli päris tavaline veel sada aastat tagasigi.

Sina kah teed nii?

Jah!

Kuidas see rist või märk töötab?

See on kaitsemärk! Jõulukrässid ja jõulukroonid, mis varasemal ajal pärast pühi ära põletati, peavad püüdma kõik halva ja ebasoovitava endasse, et sedasi majapidamist ohtlikul üleminekuajal kaitsta.

Kelle või mille eest need riistapuud kaitsevad?

Inimesele kahjulike üleloomulike jõudude eest.

Sa usud, et need jõud on olemas?

Ma tean, et seda on uskunud meie esivanemad ja nad on jõulude ajal oma majapidamist kaitsnud. Ja nad on halva eest piiranud kõiki tähtsamaid asju: heinasaadusid, põldusid, pulmarongkäiku...

Kas sulle lihtsalt meeldib uskuda, et meie esiisad teadsid, mida nad usuvad ja mida nad kardavad, või sa usud ka?

Ma usun, et nad teadsid, ja mulle meeldib uskuda kah!

Kas maausulistel on oma Olympos? On nimelised ja näolised jumalad – üks kangem kui teine?

Nägusid ei ole. On jumalaid, keda peaaegu kõik eestlased teavad. Maaema – üks kõige tähtsamaid jumalaid. Uku või Ukko (põhjaranniku moodi) on samuti tuntud. Pekko on tuntud vähemasti setudele.

Kus nad on?

Mis mõttes? Füüsiliselt? Vaimselt?

Ma ei tea.

Maaema on meie all. Me oleme ise osa Maaemast. Kõik, mida me sööme või joome, on tulnud Maaemast või Maaema kaudu. Vanasti kasvas see toit, mida me sõime, meie kodu ümber, meie oma maa peal, ja me olime oma kodumaast pärit ka toidu kaudu.

Kas maausklik peab Maaema: a) teenima, b) lihtsalt respekteerima, c) üritama võimalikult vähe segada?

Maaema saab ande, temaga arvestatakse, tema pühakohtades jäetakse ta rahule. Samuti on teatud pühad, näiteks maahengaus, mis on eestlastel ja vadjalastel ühine püha. Järgmisel aastal on see 1. mail. Sellel pühal on kogu maa ja see, mis Maaemas kasvab ja Maaema peal on, puutumatu: rohtu ei tohi kitkuda, põldu ei tohi harida, kive ei tohi liigutada, maa peal ei tohi hüpata ja joosta.

Aga meie rahvas pole end kunagi nimetanud Maaema sulaseks. Samuti on meie rahvausus vaba inimese hing – ta ei kuulu ühelegi jumalale nagu kristluses, kus kõik on Jahve teenrid ja hingekarjas. Meie rahvausundis võib inimene teenida neid jumalaid, keda ta tahab, sealhulgas ka näiteks Jahvele ohvrit anda.

Jahve on maausklike mõisteis olemas?

Jah! Ta on juudi hõimujumal, kelle on hiljem üle võtnud ka kristlased ja muhameedlased.

Aga Allah?

Muhameedlased usuvad sedasama jumalat, keda kristlased ja juudidki. Nemad lihtsalt usuvad omamoodi.

"Orm Punases" – see on üks odüsseia – sattus viiking oma rännakutel galeeriorjaks. Ja hakkas siis Allahi poole hüüdma. Loogika, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli umbes selline: kui sa oled oma jumalatest nii kaugel, et nad sind ei kuule, tuleb asju ajada jumalatega, kelle levialas sa parajasti viibid.

See on loodususuline arusaam. Aga lisaks – kui üks loodususuline läheb kas või kõrbesse, siis Maaema on olemas ka seal. Inimene on Maaema peal igas maailma punktis.

Mis on maausulisele kõige olulisem – riitus, tekst, loits, laul, tants, vanne, vaimlises tähenduses dokument?

Loitse, laule – pärimustekste – on meil tuhandeid. Ja ühte kõige tähtsamat nende hulgast mina küll välja tuua ei saa. Seesama tere-sõna on loits. Ka head-aega-ütlemine – me soovime teisele inimesele, et tema aeg oleks hea – on loits. Me kasutame oma vaimujõudu selleks, et midagi muuta, et midagi toimuma panna. Selliseid igapäevaseid loitse on palju.

Kes laulab regilaule, see laulab. Ja igaühel on oma lemmiklaulud. Kes teretab noorkuud, sellel on omad sõnad... Meie peres on kuutervitussõnad.

Tahan – tervitan kuud, tahan – tervitan päikest, ei taha – ei tervita üldse kedagi. Mugav.

Nii ongi. Inimene on oma valikutes vaba. Ja kui ta tahab elada siin koos teiste inimestega nii, et temal oleks hea, tema perekonnal oleks hea, tema rahval oleks hea – siis ta lihtsalt arvestab nendega. Ta arvestab ka esivanemate tavadega.

Maausuline erineb keskmisest eestlasest selle poolest, et maausuline ei tunne, et ta elab ainult nüüd, siin ja praegu. Me tunneme ka eelmisi sadu põlvkondi enda seljataga. Tunneme, et see võiks ja peaks ka tulevikus samamoodi jätkuma. Me ei vastuta vaid iseenda eest, me vastutame ka tulevaste ja möödunud põlvkondade eest sellega, kuidas me oleme, mida me teeme, mida me otsustame.

Mis inimesega pärast surma saab?

Inimese hing läheb siit ilmast Toonelasse. Ja teatud aegadel ta tuleb tagasi – hingedeajal. Jõuluajal.

Hiljuti lugesin pojale unejutuks ühe Kanada põlisrahva muinasjuttu sellest, kuidas üks noormees läks oma õele surnutemaale järele. Jutu kokkuvõtteks öeldi, et sellel rahval on igal hilissügisel – ajal, kui ilmad on vaiksed ja sombused – hingedeaeg. Aeg, kui esivanemate hinged tulevad tagasi oma lähedaste juurde, ja siis saavad elavad ja surnud omavahel suhelda. See on täpselt sama uskumus, mis meie rahval! Ja see on lihtsalt hämmastav.

Suudad sa kirjeldada oma suurimat religioosset kogemust? Hetke, mil sa said vankumatu teadmise.

Maausuliseks ei saada talituste või üleloomulike kogemuste abil. Maausuliseks pigem kasvatakse.

18aastaselt hakkasin ma rohkem huvi tundma meie rahva vanema pärimuse vastu. Hakkasin jälgima oma lähedasi (oma ema ja isa kodus), meenutama, mida on rääkinud vanavanemad, panin kirja uskumusi, erinevaid tavasid... Ja ühel hetkel ma sain aru, et kogu see iidne, põline, maausuline olemine on nende uskumuste, tavade, pärimuse kaudu olnud minu perekonnas olemas kogu aeg. Ma lihtsalt pole seda märganud, kuna see on olnud minule igapäevane, kõige tavalisem.

Tihtipeale ei märka märke maausust isegi pärimusuurijad, kuna see on nii tavaline, et nad ka ise kasutavad seda.

(Ahto räägib loo, kuidas ta veel sel aastal avastas oma ema jutust mitu maausule viitavat märki. Kõik on ju koolis õppinud eufemisme – et hundi kohta ütles ürgaja inimene susi, sest kartis hunti õige nimega kutsudes kurja külla meelitada. Sel suvel, kui oli kartulimardikauputus, vältis Ahto ema pahalise nime nimetamist. – R. K.)

See näitab, et inimene usub nimeväesse, et kui kedagi nimetada, siis ta võibki tulla, ta usub, et inimese ja olendi või nähtuse vahel on nähtamatud sidemed. See on otsapidi tänapäeva kvantfüüsika.