Punkarist võmm, sotsiopaat ja liiga ilusad detektiivineiud (33)

Ka Eestis toodetud menukad krimisarjad "Ohtlik lend" (ETV) ja "Kelgukoe­rad" (Kanal 2) on klišee omaks võtnud.

Post ja Kõsta ("Kelgukoerad")

"Kelgukoerte" raudvara Post (Ivo Uukkivi) ja Kõsta (Mait Malmsten) tasakaalustavad teineteist. Post on probleemne tegelane: närviline, äkiline ja allumatu. Kõsta seevastu püüab olla tasakaalukam, vaoshoitum ja viisakam.

Usutavat kriminaaluurijat ei saa Uukkivist kunagi – vähemalt mitte praeguse paaripäevase habemetüüka, lotakate teksaste ja särkidega, milles oleks justkui magatud. Istub ülekuulamiskuudis, jalg familiaarselt üle põlve ja pahvib suitsu. Vaadakem tõele näkku – Uukkivi näol on tegu ennekõike Velikije Luki lauljaga. Punkarist saab politseinik. Siga lendab puu otsa. Mida veel?!

Jumal tänatud, et Mait Malmsten, kes elab Kalamajas üsnagi boheemlikku elu, on suutnud ennast mendirolliks kokku võtta, lõua puhtaks ajada ja lipsu ette siduda. Härrasmees igas mõttes! Sellisele uurijale võib-olla usaldaks isegi infot anda.

Post tundub tööpostil nagu pidevas poolunes viibivat – oleks nagu mitu päeva magamata või kannatab ta pohmakapeavalu all? Tõenäoliselt nii ongi. Huvitav, millal Post üldse magab? Et oma eraelu nii totaalselt sassi ajada ja kurameerida alatasa selliste psühhopaatidega nagu Post, peab palju vaba aega olema. Mida politseiuurijatel tavaliselt ei ole. Imelik, et Post endale üldse naisi leiab, sest ta käitub nendega samamoodi nagu ülekuulatavategagi – matslikult. Paraku kipub eraelu seebiooper Posti tööellu tungima, tema partner Kõstagi peab aeg-ajalt neid jamasid klaarima. Naiskolleegide Muraka ja Metsaga peab Post ennast ülal nagu šovinist – hoidke õige mu kohvitassi ja ärge vahele rääkige!

Ehkki Post ja Kõsta on algusest peale vaenujalal (Kõsta sarja esimeses osas: "On oluline teada – see, et meid kokku pandi, on viga." Post: "Nõus!") suudavad nad ohuolukordades omavahelisest nagistamisest üle olla ja teineteise seljatagust kaitsta. Samuti ühendab neid eraeluline tragöödia – hull ekskolleeg Laura tappis ju nii Posti õe kui ka Kõsta naise.

Mets ja Murakas ("Kelgukoerad")

Kelgu uued koerad, sel hooajal nii-öelda Pärnust üle toodud uurijad Triin Mets (Karin Rask) ja Anu Murakas (Britta Vahur) on noored ja ilusad – sellistele lobiseks mehed välja nii mõnegi saladuse. Ilu võib olla kaval maskeering, "mõttetu tibi" juuresolekul kaotab ka kurikavalaim pätt valvsuse. Ka peavad kaunitarid end meeskolleegidele tõestama ja sellevõrra rohkem pingutama.

Liiga ilusad, et mõjuda usutavalt. Kas tõesti leiab politseiuurija igal hommikul enne tööleruttamist terve tunni, et täiuslikku meiki ja soengut teha? Kas Metsa nõelteravate fuck-me-kontsadega kingad kuriteopaikades kandmiseks mitte ebapraktilised pole? Mis ajast on riigiteenistuja palk nii kõrge, et argipäeviti riides käia nagu moedemonstratsioonil?

Nagu Post ja Kõstagi, täiendavad teineteist ka Mets ja Murakas. Murakas on väheke pikatoimeline modellikasvu brünett – politseikooli oivik, kes keelatud võtteid ei kasuta ja enne mõtleb, kui tegutseb. Mets on petlikult väike ja habras, tegelikult aga raudne, domineeriv blondiin, kes usaldab oma vaistu ja juhib kindla käega nii ülekuulamisi kui ka oma veidi otsustusvõimetut partnerit.

Västrik ja Leidpalu ("Ohtlik lend")

Andres Västrik (Marko Matvere), hüüdnimega Vistrik, on nagu "Kelgukoerte" Postki raskestitalutava iseloomuga politseitöö reeglitest kõrvalehiilija – tüüp, kellele antakse "juhtumeid, mis normaalse inimese mõistusele ei allu" (tsitaat seriaalist).

Eks kuradit tule ikka peltsebuliga välja ajada, teisisõnu tuleb vast ka ise väikestviisi psühho- ja sotsiopaat olla, et kaabakate mõttemaailma paremini läbi näha.

Tasakaalutu, vägivaldse ja seadusi eiravana (autorooliski turvavööta!) on Västrik politseioperatsioonegi nurja ajanud ja sarja esimesel hooajal seetõttu Pärnus "asumisel" viibinud (praegu jooksval hooajal on Västrik küll Tallinnas tagasi). Västriku eraelugi on sama segane kui Postil – naisest lahku läinud, on temagi hiljem kergemeelselt suhteid loonud hoopis kurjategijaks osutunud naistega ja seeläbi koguni uurimise ohtu seadnud.

Õnneks on ropu suuga ja taktitundetut Västrikku taltsutamas Rita Leidpalu (Elisabeth Tamm) – korralik, tööle pühendunud idealist, kes lõpetas ülikoolis cum laude juura, aga advokaadiameti asemel valis politseitöö. Kui Västrik tunnistajat üle kuulates üle piiri läheb, kahmab Leidpalu tal noomivalt varrukast. Muigab vapralt Västriku lollide naljade peale – no kuulge, meeskolleeg kutsub naiskolleegi oma tööarvutist vaatama, kuidas pull korraga kahte lehma kargab?! Või mida te, naised, arvate pöördumisest stiilis Leidpalu-tšikk?

Et need kaks ka omavahelisi suhteid ära klaaritud ei saa! Selgelt on näha, et Leidpalu on Västrikust kõrvuni sisse võetud ja Västrik pole ka ükskõikne. Aga naisele tunnistada ei julge. Selle asemel helistab daamile hilisõhtul, teine rõõmustab toru otsas nagu laps, aga mida pobiseb Västrik: "Valisin su numbri kogemata, tegelikult tahtsin mujale helistada!"

Kui Västrik naisteajakirju loeks, saaks ehk temagi teada, et vastamata tunded kolleegide vahel tekitavad pingeid.