Anneli Kadaka trummid, hobused ja roheline krokodill (11)

Kui läbi talli tema eluruumide poole sammume, tervitab Annelit rõõmsate hirnatustega paar suksut. Veel kümmekond hobust naudib pimeda saabumiseni koplis värsket õhku. "Kõigepealt sai valmis tall ja elumajal pole veel eraldi sissekäiku," vabandab Anneli. Kaks suurimat kirge, mis tal enda sõnul sünnist saati on olnud, ongi hobused ja muusika.

Anneli Kadakas on üks üliväheseid kõrgharidusega naislöök­riis­ta­mängijaid Eestis, mänginud tohutus hulgas bändides. Ning ehkki ta on Ladina-Ameerika rütmide tuline austaja (ausalt öeldes näeb ta ka veidi latiino moodi välja), väidab ta, et ei löö ust kinni peaaegu ühegi stiili ees, sest selline kirev praktika olevat tohutult põnev.

Kas kõik algas koolibändist?

Juba pisikese tirtsuna käisin ma andunud fännina Pärnu Fiestadel (džässifestivalidel – toim.), eriline lemmikžanr oli mul tollal free jazz (hihii!). Nende festivalide ajal vanemad mind õieti ei näinud, aga see-eest teadsid, et tüdruk on kindlas kohas. 10–12aastaselt olin ma hullunud melomaan, kes kuulas rollinguid ja Creedence’it.

Alguses üritasin ma kitarri mängida, meil oli latiino-punkansambel Taaruvad Tammed. Mängisime korra isegi Fiestal. Siis kutsus üks diksiländbänd mind trummi mängima, et sa teed ju bändi, tule ja mängi! Kuidas ma sellega hakkama sain, ei saa seniajani aru. Päris hilja alustasin, ma olin siis 16–17 juba. Siis läksin Tartusse ülikooli ja seal hakkasin rokibände tegema.

Lõpetasid ülikooli ära ka?

Ei lõpetanud, sest ma tahtsin kindla peale Muusikaakadeemiasse ka minna ja teise kõrghariduse omandamine olnuks tasuline. Ajaloos jäi mul vist küll ainult diplomitöö teha. Ajaloo osakonna maja kõrval Tartus oli Elleri kool, loomulikult veetsin ma kogu oma aja seal. Vahepeal õppisin veel suts aega Norras, siis tulin tagasi ja astusin Muusikaakadeemiasse. Aga akadeemias õpetati tollal ainult klassikat ja seetõttu õppisin ma paralleelselt ka Otsa koolis popi ja džässi osakonnas.

Kas akadeemia õpe sellisele roki- ja džässisoonega trummarile tüütuks ei muutunud?

Ega see nüüd nii vastumeelne ka ei olnud, ma läksin ikka vabatahtlikult sinna (naerab). Valisin oma repertuaari võimalikult palju ise, näiteks Brasiilia ja Mehhiko heliloojatelt või siis džässiseadeid. Klassikalisest ksülofonist klaveri saatel olen eluaeg kõrvale hiilinud. Pealegi – see, et ma olen tutvunud aastasadade jooksul loodud muusikaga, annab mulle kui muusikule igal juhul juurde.

Mis pille akadeemias õpetati?

Põhilised soolopillid on marim­ba, vibrafon ja ksülofon. Sinna kõrvale sümfooniaorkestri soolotrumm, timpanid jne. Vibrafoni mängin meelsasti praegugi, olen isegi Jazzkaarel latinjazzi kavasid esitanud.

Tänapäevase trummikomplekti vanus on vist kõige rohkem sada aastat?

Eks ta džässi juurte juures kasutusele võeti. Löökriistadest mängiti esmalt soolotrummi, suurt trummi ning orkestritaldrikuid eraldi ja siis keegi avastas, et vahva on need asjad kokku panna ja...

Kas võib öelda, et maailma kõige esimene pill oli trumm?

Mingi löökriist võis see ehk olla küll – see on ju kõige käepärasem, lüüa võid ükskõik mille pihta.

Kas profi ja iseõppija vahel selline vahe ka välja tuleb, et proff lõhub näiteks nahku vähem?

Ei usu, et siin vahet on. Kuidas ja millal nahad katki lähevad, on minu jaoks natuke müstika, sest minul purunevad nad haruharva – pigem kuluvad viledaks. Siin pole jõuga midagi pistmist. Kui nad on valesti peal ja pole ühtlaselt pinges, siis ehk juhtub selliseid asju.

Kas hea trummar on kõva löögiga?

Löögi kvaliteet ei sõltu jõust absoluutselt! Kvaliteetse heli saavutamiseks on siiski oluline tehnika. Mulle öeldakse vahel ka sellist õudust, et oi, naisterahva kohta on sul ikka väga hea tugev löök. Kas või Rock Hoteliga mängime vahel väga väikestes saalides, kus saad mängida ainult harja otsaga. Aga ka vaikse mänguga peab rock’n’rolli fiiling sisse jääma.

Mis teeb trummarist profitrummari?

Professionaalne trummar on suure nn sõnavara ja laia silmaringiga – suuteline mängima kõike, mida vaja. Laiahaardelisus ei saa muidugi olla lõpmatu. Proff tuleb hästi toime paljude oluliste stiilidega ja mõnes on eriti hästi kodus.

Death metal-bändis saaksid asen­dustrummarina hakkama? Kar­daaniga eriti kiiret basstrummi­pladinat tekitades?

Küll ma hakkama saaksin! Loomulikult peaksin seda muusikat enne rohkem kuulama, kui mängima lähen. Üks asi on tehnika, teine asi muusikaline nn lugemus. On trummareid, kes istuvad keldris ja harjutavad nagu hullud, mõni mängib käed krampi ja lõpetab haiglas, aga pane ta bändi mängima, siis ei ole tulemus sugugi hea. Tähtis on ka hea juhendaja – siinkohal tervitused mu kunagistele õpetajatele Margus Tammemäele ja Toomas Rullile.

Kui näiteks Rock Hoteli asendustrummariks kutsuti, kas enne proove ka tegite?

Ei, kolm päeva enne kontserti anti mulle kuulata seitse CDd ja läkski kohe mänguks! Aga ma olen nende fänn olnud lapsest saati – paljusid lugusid teadsin ja rockabilly fänn olen ka juba teismelisest peale olnud. Jäi veel vastastikune kohanemine mängu käigus. On suur õnn selliste kogenud ja intelligentsete muusikutega koos mängida!

Kui kiiresti sa komplekti üles paned?

No ikka päris kähku, enda oma ju. Kui häda käes, siis ehk viie minutiga. Tuletame meelde lugu, kuidas ühele kontserdile Pariisis St Sulpice’i väljakul jõudis Vennaskond kohale palju varem kui teise lennukiga tulnud Anneli. Bänd pidi alustama ilma trummarita, vahepeal kohale jõudnud Anneli pani poole seti pealt ahvikiirusel trummid üles ja edasi läks, nagu peab.

Põhivahe nais- ja meestrummari vahel tuleb esile ilmselt komplekti tassimise ajal.

See on probleem jah, aga bändikaaslased ikka aitavad – kui aitavad. Klassikaline küsimus, mis mulle esitatakse, on see, et miks mul statiivide jaoks eraldi kohvrit ei ole. Vastus on, et mul on küll kohver, aga kui ma kõik oma raua sinna laon, siis ma lihtsalt ei jaksa seda liigutada!

Kas enne mängima hakkamist ennast soojendama ka peab?

Kui mingit tehnikat harjutad, siis ehk tõesti peaks. Aga trummimäng ei koosne ainult tehnikast. On kolm tähtsat asja: tehnika harjutamine, muusika kuulamine ja muusika mängimine. Kõik on võrdselt olulised. Palju on selliseid, kes ühe neist ära jätavad ja siis ongi hädas.

Maale elama tulid sa ikka hobuste pärast?

Mingil eluhetkel kõhklesin ma kahe variandi vahel: kas kolida New Yorki (ja kolada seal ohjeldamatult mööda džässi- ja salsaklubisid) või hoopis ära maale privaatsusesse. Nüüd olen siis siin. Hobused on mulle pigem lemmikloomad – kasvatan neid hobikorras. Ise vahel ratsutan ka, aga sellist teenust ma ei paku. Ratsutamine on parim teraapia üldse! Füüsiline koormus ja värske õhk on ka vaimse tervise jaoks väga olulised, eriti kui käid mängimas mööda suitsuseid kõrtse.

Anneli bändid

Põhikohaga mängib Anneli Dave Benton Latin & Carribean Show Band’is, Vennaskonnas ja Helena Wanjes, mis on Jaan Söödi ja ta sõprade täiesti uus bänd. "Raju elektripunt, Söödist ei oska midagi sellist küll keegi oodata," arvab Anneli.

Põhiaur läheb tal aga Harri Kõrvitsa kehastamisele Rock Hotelis. Juba palju aastaid käib ta ka külalisesinejana (ehk pillimeeste keeles kehana) L’Dorados. "Tööd on stabiilselt, nädalas tuleb ikka 2–3 esinemist," räägib Anneli. "Pillimänguga on selline asi, et kui sa seda liiga palju teed, siis kipub see muutuma tööks. Mul ei ole seda veel õnneks juhtunud, kuigi ma elatan ennast puhtalt sellega ja pean lisaks karja hobuseid üleval."