"Emme, palun räägi mulle muinasjuttu!" "Kellest ma räägin?" "Pipi Pikksukast." (2)

Astrid Ericsson sündis 14. novembril 1907 Rootsi väikelinna Vimmerby lähistel Näsi talus – punases majas, mille ümber kasvasid õunapuud. Nelja lapsega pere elu peegeldab hilisem "Bullerby lapsed". "Arvan, et lapsepõl­ve tegi nõnda õnnelikuks see, et meie elu oli piisavalt vaba ja turvaline."

Väike Astrid jumaldas raamatuid – eriti "Roheliste Katuseviilude Anne’i" ja "Pollyannat", sest seal oli peategelaseks tüdruk. "Koolis öeldi: küllap sinust saab kirjanik, ja narriti mind Vimmerby Selma Lagerlöfiks," meenutas Lindgren plikapõlve. "Sellised märkused tegid veidi hirmu. Mõtlesin, et kirjanik olla oleks tore, aga ei julgenud midagi kirjutada."

Skandaal: lapsega tüdruk!

Aastatel 1924–26 töötas Astrid kohalikus ajalehes Vimmerby Tidningen reporterina. Tema esimene kirjatöö oli väljaandes ilmunud 1921. aastal. Muretu neiupõlv lõppes 18aastaselt, kui Astrid šokeeris peret teatega, et ta ootab last. Lapse isaga, lehe peatoimetajaga, keeldus ta abiellumast. "Mitte kunagi ei ole nii palju ja nii kaua keelt pekstud nii väikse asja üle, vähemalt Vimmerbys," meenutas Lindgren hiljem õhkkonda, mida ta nimetas ussipesaks.

Häbistatud ema-isa teda kodunt välja ei visanud, kuid minema pages Astrid omast tahtest. Siirdunud Stock­hol­mi ja asunud tööle sekretärina, sünnitas ta Kopenhaagenis ning oli sunnitud andma poeg Larsi kasuperesse. Kui Larsi eest väga hellalt hoolitsenud proua Stevens haigestus, solgutati poissi mitme asenduspere vahet, kuni Astridi vanemad võtsid lapselapse enda juurde Vimmerbysse. 1931 abiellus Astrid Sture Lindgre­ni­ga, kes oli Kuninglikus Autoklubis tema juhataja, ja sai poeg Larsi viimaks enda kasvatada võtta. 1934 sündis tütar Karin. Astridil oli tavaks õhtuti jutustada lugusid, mis ta oli lapsepõlves kuulnud.

Pipi pääses raamatusse tänu murtud jalaluule

Kirjanik Astridis tõstis taas pead 1941. aastal, kui tütar kopsupõletikku jäi. "Ta nuias igal õhtul nagu kõik lapsed: "Emme, räägi muinasjuttu!" Küsisin: "Millest ma räägin?" Karin vastas: "Räägi Pipi Pikksukast."" Astrid ei küsinud, kes see veel on, vaid hakkas jutustama. "Et Pipil oli nii imelik nimi, sai temast ka imelik tüd­ruk. Karin ja tema sõbrad kiindusid Pipisse paugupealt. Pidin lugusid aastate viisi ikka uuesti rääkima."

1944. aasta märtsis murdis Astrid jalaluu ja pidi jääma voodisse. Ajaviiteks tähendas ta Pipi lood kiirkirjas üles. Karin pidi mais saama kümneaastaseks ning ema tahtis käsikirja talle kinkida. Naljaviluks saatis Astrid ühe eksemplari ka kirjastusse, uskumata hetkekski, et see võidakse välja anda. Pipi käsikiri tuligi tagasi.

Ent kui Lindgreni teine raamat "Britt-Mari kergendab südant" kirjastuse Raben&Sjögren tüdrukuteraamatute võistlusel teisele kohale tuli, saatis ta võistlustulle ka Pipi uue versiooni – ja see noppis kulla. Kirjanik oli sündinud.

1946 järgnes Pipile meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, siis Bul­ler­by lapsed. Kirjastus võttis Astridi lastekirjanduse osakonna juhiks. Sel ametikohal töötas ta 1970. aastani. Küsimusele, miks ta kirjutab, vastas Astrid: "Et lõbustada last enda sees, lootuses, et lusti jätkub ka teistele lastele."

Kui Pipile näo andnud taanlanna Ingrid Vang Nyman haigestus, sai Lindgreni ihuillustraatoriks sõja ajal Rootsi pagenud eestlanna Ilon Wikland. Raamatuga "Mio, mu Mio" (1954) alanud koostöö kestis aastakümneid, kinkides maailmale Karlssoni, Lärmisepa tänava Lota, väikese Tjorveni. Lõbusate lugude seas ei peljanud Lindgren ka tõsiseid teemasid. "Vennad Lõvisüdamed" rääkis julgusest surmale silma vaadata, "Röövlitütar Ronja" isa ja tütre problemaatilistest suhetest.

"Tuleb elada nii, et surmaga sõbraks saada."

1952 jäi Astrid leseks. 1986 suri poeg Lars. "Tuleb elada nii, et surmaga sõbraks saada," ütles kirjanik tollesuvises telesaates. Ja lisas vaevukuuldavalt: "Arvan ma, tra-la-la." Tütar Karinist oli sirgunud mainekas tõlkija.

Astrid Lindgren suri 28. jaanuaril 2002 94 aasta vanuselt oma Stockholmi kodus. "Pipi ema on nüüd päriselt taevas," õhkas telefilmides Pipit kehastanud Inger Nilsson Lindg­reni mälestusteenistusel. Rootslased leinasid oma armastatuimat lastekirjanikku kõigest südamest – tema raamatud olid toonud päikesepaistet mitme põlvkonna laste ellu. Samal aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel 5 miljoni Rootsi krooni suurune Astrid Lindgreni mälestusauhind, mis on maailma suurim laste- ja noorsookirjanduse preemia.

IVI EENMAA: lugege Lindgreni ja hakake elama!

"Pipi mõjub oma lõpmatu fantaasia ja fantastilise optimismiga. Mitte et ma ennast Pipiga samastaksin, aga kõik see annab elule särtsu ja värve juurde. Pipi raamat on mul kodus kusagil raamaturiiuli sügavuses täiesti olemas. Aastaid tagasi oli seegi aeg, kui ma ostsin Astrid Lindgreni võrratuid lasteraamatuid oma väikestele sugulastele kinkimiseks.

Lindgreni raamatud on aegumatus headuses. Absoluutselt! Mina soovitan kõigile neid lugeda, lugeda, lugeda! Unustage eneseabiõpikud, lugege Pipit! Ei mingit depressiooni ega sügiskaamost, hakake elama!"

REET LINNA: Pipi oli popp, spunk oli popp

"Pipi esimene tulemine meie koju sündis sel ajal, kui lapsed olid väikesed. Pipit sai neile ette loetud, aga kõigepealt lugesin selle ise läbi. Kui 80. aastatele tagasi mõelda, siis ega need Pipi lood polnud ainult lastele. Täiskasvanud võtsid sealt sõnu oma leksikoni, spunk oli igavesti vahva sõna. Väga eluline ja heatahtlik – kurjal pole kohta päikese all, nagu ka kõik ülejäänud Lindgreni sooja südamega kirjutatud raamatud.

Pipi raamatuga juhtus meil õnnetus, see läks kodust rändama. Tükk aega oli ära, alles kunagi hiljem jõudis koju tagasi. Vahepeal sai koguni uus hangitud, kuid lihtne see polnud. Lapselapsele pole ma Pipi Pikksukka lugeda jõudnud, aga ta on raudselt kusagil ajusopis olemas: mõtled korraks ja kohal ta ongi!"

Helle Meri: Pipi on mulle hingelähedane

""Pipi" on hingelähedane, sest olen ka ise niisugune... krutski olnud lapsepõlves. Tütarlapse eneseteadvustamise, eneseleidmise, maailmaga kokkupuutumise juures saab näha, et tüdruk leiab oma koha ka sellise karakteriga, mis talle kaasa antud on. Teised tegelased kah. Neil on mängudes ja tegudes alati-hea-tunde õigustus, nad on rahulolevad. Pipi peamiselt, aga sama kehtib ka poiste kohta: võin olla selline, nagu just olen. Kõikemõistvust on igas Lindgreni raamatus."

Ingrid Rüütel: lugesin Lindgreni lastele ette

"Ma olen lugenud Lindgreni palju ette lastele ja lastelastele, kuid neist raamatuist ei oska ma ühtegi esile tõsta. Ükskord sain ma aga ka ise Lindgrenist meeldiva elamuse – ma olin haige ja lugesin "Bullerby lapsi" ning selle raamatuga tekkis küll rõõmus ja positiivne suhe."

Tanel Veenre: Lindgren puges hinge

"Muidugi kasvasin ma üles paljude Lindgreni lugude seltsis. Kõige enam puudutas mind ehk "Vendade Lõvisüdamete" lugu. Ega ma enam täpselt mäletagi, millest jutt oli. Aga see oli kahe inimese (venna) omavahelisest sidemest ja kole kurb sündmustik – selleks, et muinasjutt saaks alata, surevad mõlemad poisid kohe ära. Puges hinge! Kaks vaprat väikemeest Kirsiorus võitlemas mingite koletute tegelastega – peaaegu nagu lihtsameelsete "Sõrmuste isand"! Noorema (vist?) venna parandamatu haigus ja mingi keskaegne rüütellikus ja õilsus –, vaat selliseid asju unistasin mõnikord ka endale. Et teatud kurbuse ja nihu mineku kiuste olla ikka väärikas poiss. Ehk on midagi sellest mu sees tänaseni."

Kadi Toom: mulle meeldis Tjorven

"Tegelikult Lindgreni raamatuid ma ei olegi vist lugenud, ma ei teagi, kas need on mul kodus olemas. Arvatavasti pidin koolis kohustusliku kirjandusena "Bullerby lapsi" lugema, aga ei meenu küll. Ma ei olnud eriti kohustusliku kirjanduse lugeja, mulle ei meeldinud, et kohustati, mulle meeldis ise võtta ja lugeda. Aga Lindgreni raamatute põhjal tehtud filme olen loomulikult vaadanud. Need kõik on üsna meeldejäävad. Mis mulle vägagi meeldis, oli sellest Rootsi tüdrukukesest, kellel oli koer... "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"."

Karl Martin Sinijärv: geniaalne kirjanik oli

"Öelgu kõikvõimalikud tötskääbused mida tahes, aga Astrid Lindgreniga seoses kangastub ikka üks idülliline pilt, kus õrn maituul liigutab kardinaid ning pannkoogilõhnaline linnake on sulnilt vaikne. Üks hoopis teine maailm, ja õnneks on ta meil igavesti olemas.

Geniaalne kirjanik oli."

Charlene Rennit: sain Pipist inspiratsiooni

"Pipi on kindlasti kõige hingelähedasem. Pean end ise sarnaseks, kangekaelseks ja tegusaks, sain tema tegudest inspiratsiooni. Olen lugemishull, võtan igal vabal hetkel raamatu kätte. Lapsena olid mul Lindgreni teostes lemmikpeatükid ära märgistatud ja kui igav hakkas, oli hea kohe huvitavat lugemist võtta. Nii on ka praegu, kuid mitte enam Lindgreni lugudega. Umbes paarkümmend korda lugesin üht teost, lemmikud olid Pipi, Karlsson ja Vahtramäe Emil. Loomulikult pole lugemata ka "Bullerby lapsed" ja "Vennad Lõvisüdamed". Värvitud said ka mustvalged illustratsioonid raamatutest. Praegu olen Lindgreni teatepulga üle andnud oma 8aastasele õele." Charlene mängib muusikalis "Pipi" kooris koolilast ja neegrit. Nii on "Pipi Pikksukk" ka viimati loetud Lindgreni teos.

Heti Tulve: Lindgren tabas lapse olemust

"No Lindgren on iga lapse klassikaline lugemisvara. Nooremana lugesin "Bul­lerby lapsi", see oli ühtaegu turvaline ja ikka alati põnev. Lugesin neid raamatuid siis, kui olin haige. Seega "Bullerby lapsed" sai läbi loetud umbes kaks korda talve jooksul. Lindgren tabas hästi lapse olemust, seletas oma raamatutes lahti elu hea ja pahupoole, täpselt nii, et teatud vanuses lapsele on jubedad kohad sobivalt jubedad. Ja hea on niigi alati hea. Kui Bullerbyst välja kasvasin, tuli mu öökapile "Kalle Blomkvist", kelle seiklustest siiani detaile mäletan: neil oli seal ju oma keel, mida kasutati ja siis, kui Kalle tahtis teistele näidata, et see mees ongi mõrvar, öeldi mõrvari kohta morovar või midagi sellist."

SLÕL