Inimesed

Vladimir Beekman: «Midagi on Pipis ka Lindgrenist»  (2)

Jaanus Kulli , 14. november 2007, 00:00
«Astrid Lindgren oli elus sama vahva ja ettearvamatu vigurivänt kui Pipi ise. Veel üsna soliidses eas käis ta Vaasa pargis jalutamas, turnis peaaegu et puude otsas ning tegi muid vigureid. Nii et midagi on Pipis ka temast. Päikeseline natuur,» ütleb kirjanik ja tõlkija Vladimir Beekman .

Tänu Beekmanile on Lindgreni looming (või vähemasti selle paremik) ka eestlase laual. Kui mitu Lindgreni raamatut Beekman on eestindanud, ei oska ka ta ise päris täpselt öelda. Aga neid on ikka üle veerandsaja, arvab ta. «Vaid mõned üksikud asjad, mida ma pole miskipärast tahtnud teha, on teiste tõlgitud,» täpsustab Beekman.

Esimest korda kuulis ta Astrid Lindgrenist täpselt pool sajandit tagasi, kui kirjanik tähistas 50. sünnipäeva. Siis ilmus Literaturnaja Gazetas pisike nupp. «Siin ei teadnud me temast ikka mitte kui midagi – raudeesriie oli ikka sedavõrd kõrge,» ütleb Beekman. «Lugesin loo läbi ja mul tekkis tema vastu otsekohe huvi. Kuna ma tegelesin rootsi keele ja kirjandusega juba siis, hakkasin kohe otsima, mida ja kuidas oleks võimalik ta loomingust kätte saada.» Et tollal olid otsekontaktid Rootsiga veel minimaalsed, pöördus Beekman Soomes Vaasas elava rootslasest tuttava poole: «Elab ju seal palju rootsikeelset elanikkonda ning ka rootsikeelne kirjandus on raamatukauplustes esindatud. Nii saatiski ta mulle esimeseks meisterdetektiiv Blomkvisti lood. Lugesin läbi, need meeldisid mulle ja pakkusin neid siis kirjastusele.»

Kirjastus kaalus tõlkimist tükk aega: polnud ju Lindgreni ka vene keeles veel ilmunud ning keegi ei teadnud temast suurt midagi, ütleb Beekman. «Lõpuks tuli siiski jaatav otsus ja nii see asi alguse sai.»

Beekman tunnistab, et Lindgreni tõlkida ei ole lihtne. «Tore on küll, aga lihtne ei ole! Ta on ikka nii omapärane. Tema keelekasutus ja keeletunnetus on hoopis teistsugune. Ta on ise uusi sõnu leiutanud, selles mõttes on ta nagu mõni luuletaja. Leiutab vahvaid ülemisi, laste keelt. Tal on väga palju iseloomulikke tähenduslikke nimesid, mis mängivad kaasa ja teevad lugemise lustlikuks. Seda kõike tuleb väga hoolega jälgida ja püüda adekvaatselt edasi anda. See on raske! Aga kui sa oled ennast sisse töötanud, võtme tema jaoks leidnud, tuleb see pärast esimesi raamatuid ikka kätte küll, kui ikka himuga teha. Ja samas on see suur nauding,» räägib Beekman tõlkimise valust ja võlust. «Nii et see on iga kord nagu väike ristsõna lahendamine, aga kui ta ükskord käes on, on see suur mõnu!»

Milline Lindgreni raamat on olnud kõige suuremaks pähkliks, seda Beekman öelda ei oska: «Seda ei saagi öelda, sest omajagu raskusi oli kõigiga. Kui näiteks raamatus «Väikevend ja Karlsson katuselt» tuli tabada Karlssoni intonatsiooni, tema torssis olekut, siis «Vendades Lõvisüdametes» jällegi seda ehedat kurbust, mis selles raamatus sees on. Üldiselt ju lastekirjandus ei tegele surmaga, aga see Lindgreni raamat tegeleb, minu meelest väga hästi ja mõjusalt. Või võtame «Vahtramäe Emili», kus on nii palju kohalikku Smålandi dialekti! Nii et jah, ta oli ikka mitmepalgeline kirjanik.»

Beekmani arvates peab noorele lugejale kirjutav kirjanik meeles pidama, et loetav teda ka keeleliselt võluks: «Praegu on ju ümberringi nii palju põnevat! Aga noored lähevad siis hoopis ära netti, ristlevad seal ja leiavad sealt hoopis huvitavamaid asju, selle asemel et lugeda pikka ja igavat teksti. Tekst peab olema ergas ja üles keeratud – nagu vedru,» ütleb Vladimir Beekman, kes oli Astrid Lindgreniga ka isiklikult tuttav ning temaga korduvalt Stockholmis ja Tallinnas kohtunud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee