Inimesed

Näitleja Raivo Adlas: "Helend oli sõna otseses mõttes rahu ise." Laupäeval saatis leinav Tartu Helend Peebu viimsele teekonnale (2)

Aigi Viira, 29. oktoober 2007 00:00
«VARSTI NÄEME!» Vanemuise grand old lady Herta Elviste hüüdis kollaseid krüsanteeme hauda heites Helendile kaasa just sellise fraasi.
"Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees!" laulis Helend Peep tänavu veebruaris SL Õhtulehe ajakirjanikule ette oma lemmikpala number kaks esimesed fraasid. Eesti teatri grand old mani ärasaat­misel laupäeval Vanemuise väikeses majas luges Juhan Liivi "Helinat" Jüri Lumiste. Peebu kõige-kõigem lemmiklugu "Kerjuse laul" kõlas ka. Leinaseisaku taustaks.

Seitse aastat tagasi kirjutas SL Õhtuleht, et laulvaks kerjuseks hakkas Helend Peep 1955. aasta 23. oktoobril. Vanemuise laval, mõistagi. Kõõ-iik roo-oosid maa-aa kiin-giiksiin sull-lee... Boris Kõrveri operetti "Ainult unistus" mängiti keheksa aasta jooksul 126 korda. Värisevast roosilaulust sai Peebu leivanumber.

"Ma ilma koolita laulja – tuli nagu ta tuli," pajatas Peep toona. "Poisid hakkasid rääkima, et mis sul viga, mine tänavanurgale ja pane müts maha." Lisaks lavalaudadele tuli kerjust mängida kontsertidel. Ka Kiievis, Moskvas ja Leningradis. Sai lauldud ka raadio jaoks linti ja Riga Melodija heliplaadile. "Ei tea, kas nimelt, aga salvestusel tehti iga krabina pärast väga palju tagasivõtmisi, väsitasid mu päris ära. Laulsin pikemalt ja aeglasemalt kui laval. Etenduses nii palju venitada ei tohtinud, laul oleks muutunud liiga tähtsaks."

"Kui Helend Peep TRÜ aulas, Tombi kultuurimajas või Jõgeva sordiaretusjaamas operetipaladega esinedes kerjuse laulust mööda hiilida üritas, läks kohe hädaldamiseks," pajatas seitsme aasta tagune lehelugu. "Sünnipäevadel ja peolauas sama. Viimasel ajal on rahule jäetud, sest kaks viimast aastat võib iga soovija osta pileti Viljandi Ugalasse. Vahe ainult see, et Vanemuises laulis kerjus suure orkestri ja puujalaga, nüüd ajab viiuli, kitarri ja trummi saatel läbi mõlema ehtsaga."

Ja kui Ugala oma operetti Tartus külalisetendas, oli saal puupüsti täis. "Plaksutati pärast laulu, pärast lavalt lahkumist ja siis, kui kõik koos lõpus välja tulime," imestas Peep. "Kolmekord­seid ovatsioone ei ole mul varem olnud." Laupäeval ovatsioonid puudusid. Roosid olid. Valged.

Laine Jänes, kultuuriminister:

"Kui olin veel Tartu linnapea, käis Helend Peep alati Tartu tähtsamatel kultuurisündmustel. Alati kohtusime ja rääkisime. Kord sain oma üllatuseks raekotta Helendi kaardi, mis oli täis austust ja armastusväärsust. See oli kui armastuskiri, kus ta tänas ja kiitis mind ning kirjutas minust nii armsalt.

Matusepäeval käisin Helendi lesele kaastunnet avaldamas ja ütlesin talle, et väga hoolisin Helendist ja väga armastasin teda. "Ja tema armastas teid ka väga," vastas lesk mulle."

Raivo Adlas, näitleja:

"Peep oli nii tõsimeelne inimene, et temaga ei juhtunud eriti naljugi. Helend oli sõna otses mõttes rahu ise. Kui tal laval midagi segamini läks, siis isegi juhul, kui tal tekstiraamat ees oli, ta edasi ei läinud. Istus ja ootas rahulikult, et teised tekstiga edasi läheksid. Kord aga juhtus nii, et Peep mängis Ardi Liivese "Infarktis" uurijat. Istus laval laua taga ja tegi ülekuulamist. Ülekuulataval oli aga pikem jutt ja Helend jäi käsipõsakil istudes tukastama. Kuid nii kui tema repliigi aeg tuli, ärkas üles.

Aga et ta oligi rahu ise, siis sellepärast ta ilmselt nii kaua elaski."