Härrasmees ja elukunstnik Bryan Ferry laulab retrofuturistlikke laule

Tsiteerisin Briti ajalehte Guar­dian, kes püüab selgitada Ferry ja tema toonase ansambli, legendaarse Roxy Musicu edu saladust seitsmekümnendate alul, kui nad tulid ja esimesena tõid lavale metapopi. Äraseletatult: popmuusikast kõneleva popmuusika. Rõivis nagu ehtsad aristokraatsed dändid, laenasid nad ideid Cole Porterilt ja Kraft­wer­gilt, Gershwinilt ja Velvet Under­groun­dilt. "Kui ma olin kümneaastane, siis kuulasin raadiost Leadbel­lyt, et kohe hüpata Charlie Parkeri džässi kuulama, bepop, sving – kõik see on mind alati meelitanud," tunnistab Ferry. Nende retrofuturism ei rabanud kriitikuid, kuid sobis massidele. "Virginia Plain" oma kõrgseltskonna glamuuriga vallutas kohe kuulajaskonna.

Nii kutsutigi Bryan Ferryt viimaseks ehtsaks Briti džentelmeniks, peaaegu lordiks. Mis siis, et ta kõigest söekaevuri poeg on.

Kunstikoolis käinud ("Ma tahtsin saada väga heaks maalikunstnikuks. Paremaks kui keegi enne mind!") ja hulga anekdootlike lugudega karastatud mees. Muu hulgas maksis ta oma kauaaegsele abikaasale lahutamisel ühe suurema kahjutasu, mis Suurbritannias välja mõistetud. Seejärel tormas Ferry vahekorda endast hulga noorema daamiga, 25aastase tantsijatari Katie Turneriga. Ei läinud palju aega mööda, kui teda tabas järjekordne skandaal – Ferry julges ühes Saksa lehes kinnitada, et natside marss Leni Riefenstahli filmides ja Albert Speeri projekteeritud ehitised on päris muljetavaldavad, kui teda tabas juudiorganisatsioonide terav hukkamõist ja paar rõivafirmat, kelle esindusplakatimodelliks ta oli, ütlesid kontrahti üles.

See sundis Ferryt avalikult vabandama.

Vastuoluline mees niisiis. Kuigi häälelt vapustav, pole tema sooloplaadid nii suurt vaimustust äratanud kui Roxy Music. Seda küll.

Viimane plaat on siin erandiks.

Ferry laulab Bob Dylani laule. Neid, mis on ta lemmikud. Kuigi tunnistab, et pole eales Dylaniga sõnagi rääkinud. Ja ega tahagi. Kõik, mis Ühendriikide suurmehes teda huvitab, on Dylani lauludes kirjas. Kuigi ühist ei peaks selgelt linlikul Ferryl ja Ühendriikide maabluusist endale inspiratsiooni ammutaval Dylanil ju kuigi palju olema. Ferry tunnistabki, et algul ei meeldinud Dylan talle üldse, kuid mida vanemaks ta sai – Ferry on praegu 62aastane – seda Dylani-meelsemaks ta muutus.

Ja melanhoolsemaks.

Huvitav, milline tuleb taaskogunenud Roxy Musicu heliplaat, mida on juba üle aasta valmistatud. Ehk saab sellest aimu Tallinna kontserdil, kus Ferry publikut kindlasti ainult vanade tuntud härrasmehelike retrofuturistlike löökpaladega ei valluta.

"Pagana palju aega on eelmisest kulunud. "Avalon" oli suurepärane. Ei tahaks, et uus tuleb halvem. Pooled lood on valmis. "Dylanesque" oli tõestuseks, et ma midagi veel suudan – lindistasime selle ühe võttega, nagu live-heliplaadi. Nüüd, arvan, olen ma tõeliseks rahvameheks saanud – foto igal vaateaknal," vihjab Ferry sellele, et on laulmise kõrval saanud tuntuks disainerina.