Kustas Kikerpuu: "Olen muusikale selja pööranud." (10)

Vanemal põlvkonnal helisevad tänini kõrvus ETV ülipopulaarse saate "Horoskoop" laulud, nagu "Meie kaks", "Suudluse ma saan", "Mul meeles veel", "Kannikesed emale", "Sulle kõik nüüd ütlen", "Horoskoop", mis kõik on Kikerpuu kirjutatud või arranžeeritud. Või selline hitt nagu "Taas punab pihlakaid". Ometi peab nooruses pigem spordi kui muusikaga sina peal olnud Kikerpuu oma tähetunniks Eesti Raadio bigbändi ees seismist 80ndate lõpul ja 90ndate algul.

Ehkki seitsmendas klassis haaras noort Kustast hoopis raadiote ehitamise vaimustus. "Kui krapist kostis "Siin Tallinn", oli see ikka tõeline ime. Teadsin täitsa kindalt, et lõpetan seitse klassi ära ja lähen õppima raadiotehnikuks. Aga klassivennad rääkisid augu pähe, et nemad lähevad kõik keskkooli edasi ja kuidas siis mina mitte." Nii sai Kustasest hoopis praeguse Reaalkooli õpilane, kus ta koos semudega juba üheksandas klassis oma ansambli tegi ja klaveri taga istus. Muusikaharidusega vanematel oli loomulikult kodus klaver, mida poiss hea meelega aeg-ajalt klimberdas. "Eks geenid mängisid ka oma osa," arvab Kikerpuu nüüd, selgitades, et piitsaga polnud teda vaja kunagi pilli taha ajada.

Kellassepp Ministrite Nõukogus

Kuigi üks tagasilöök oli. Et pere elas Kadriorus Vilmsi tänaval, jagus kaheksa-aastasele Kustasele otse ukse taga põnevamatki tegevust.

"Noodid peitsin tikripõõsasse, aga probleem tekkis õpetajale mõeldud rahaga. Peitsin selle siis diivani sisse. Paraku mõned kuud hiljem said ema ja klaveriõpetaja tänaval juhuslikult kokku, et kuidas poisil läheb. Siis oli asi selge."

Sinna need klaveriõpingud Kustasel jäid, kuni seitsmendas klassis tekkis emal mõte panna poeg kandletundi. "Aga ta jäi hiljaks, sest vastuvõtt oli juba läbi. Ja ega minu muusikaõpinguid hiljem kodus polegi ei suunatud ega sunnitud."

Tollases Tallinna muusikakoolis tahtis Kustas kohe muusikateooriat õppima hakata. "Ent see oli selgelt liiga kõrge siht. Lood olid pähe õpitud ja mängisin oma neli pala ette. Kõik oli korras. Aga siis tuli keegi tädi ja pistis võõra noodi ette, see oli kui hiina keel."

Nii läks noor Kikerpuu hoopis tööle. "Vanematel olid päris head palgad, aga meie kodus kehtis reegel, et ise tuleb hakkama saada."

Kustas läks Ministrite Nõukogusse kellassepaks. "Hommikul tuli kõik kabinetid läbi käia ja kellad õigeks keerata. Kui mõni oli rikkis, võtsid kaenlasse ja viisid kellassepa juurde parandada."

Palga eest võttis Kikerpuu klaveritunde ning järgmisel aastal astus muusikakooli. Seekord juba koorijuhtimisse. "Kuigi klassikaline muusika eriti ei huvitanud," tunnistab ta. Ometi lõpetas ta kooli kiitusega.

Edasi tuli juba konservatoorium. "Aga seal käisin ma väga vähe, sest see kõik tundus nii tuima tööna ja kõik algas jälle algusest peale. Mõtlesin, et eks näeb, mis elu toob. Mul oli juba siis palju häid töökohti ja tegelikult pole mul eluaeg kõrgemat haridust vaja läinud."

Elas Nõukogude Eestis nagu kröösus

Vanas tuletõrjemajas tegutses tantsuklubi suure orkestriga, mida Kustas juhatama kutsuti. Orkestrijuhtimise kõrval maksti raha ka seadete eest. "Elasin Vene ajal nagu kröösus, sest rahaga polnud ju suurt midagi teha."

1963. aastal kutsuti Kikerpuu ENSV Riiklikusse Filharmooniasse. Paraku tekkis tal seal peagi pahandus.

Laulja Leelo Karp pidi sõitma Moskvasse ja palus muusikuid kaasa. "No miks ei lähe. Kremli Kongresside Palees esinemine ja puha," naerab Kikerpuu käsi laiutades. Filharmoonia juhtkond ei tahtnud sõidust aga midagi kuulda, sest nii oleks plaan kannatanud.

"Käisime ära, kuid tagasi tulles korraldati filharmoonias seltsimehelik kohus. Et oleme plaani kihva keeranud ja vastu hakanud." Kustas kirjutas lahkumisavalduse ja läks mängima Pirita restorani. Sealt kutsuti ta novembris 1965 televisiooni. "Nii ma tele ja raadio vahet 1993. aastani käisingi. Alles siis läksin pedagoogi töö peale üle."

Palus Reklaamfilmist poliitilist varjupaika

Kuigi Kikerpuu sõnul läks ka teles 70ndate keskel elu väga hulluks. "Tuli uus peatoimetaja. See viskas mul toast välja algul klaveri, siis lindikapi. Kõige lõpuks ka magnetofoni. Asemele pani vaiba põrandale ja lilled lauale."

Et sel ajal olid juba kümmekond aastat tegutsenud ülipopulaarne Reklaamfilm ja Reklaamiklubi, koputas Kikerpuu justkui riik riigis oleva Reklaamfilmi juhi Peedu Ojamaa kabineti uksele.

"Ütlesin, et palun poliitilist varjupaika, kuna ma ei saa teles ülemustega hakkama." Et samal ajal hakati valmistuma Moskva olümpiamängudeks ja Tallinna purjeregatiks, asutas alati hea vaistuga hiilanud Ojamaa Spinnakeri toimetuse, mille alt pandi kokku uus punt, et regatile raha teenida. Ansambel Admiral lennutas orbiidile muu hulgas ka noore Jaak Joala.

1982. aastal sai Kikerpuust orkestri Levimo dirigent ja sinna sai ta enda sõnul kokku korjata Eesti kõige kõvemad pillimehed.

"Priit Kuulberg, Ain Varts, Andrus Vaht, Margus Kapppel ja kes seal kõik olid. Ojamaa oli kaval ja suutis valgest majast meile välja kaubelda, et saame eriloaga ka proovide eest palka."

Küll hakkas ansambel eesotsas Silvi Vraidiga džässi viljelema, mis omakorda Ojamaal harja punaseks ajas. Et kui te ilusaid laule ei taha laulda, minge keskkomitee orkestriks, oli tema sõnum. "Mulle ta küll ütles, et võid surmani siin laua taga istuda. Midagi pole tarvis teha, palk ja preemia jooksevad. Aga ma vastu, et nii ei tule välja, et mul hakkab siin igav."

Kohvi ja konjakiga meelitati dotsendiks

Nii sai Kikerpuust 1985. aastal Eesti Raadio kontsertorkestri dirigent. Ent orkestrimehed hakkasid nuruma, et teeme bigbändi. Nii sündis legendaarne bigbänd, mis pidas vastu 1993. aastani, mil püksirihma hakati kultuuri pealt kõvasti kokku tõmbama.

Ja Kikerpuust sai õpetaja Georg Otsa muusikakoolis, kus ta hakkas popdžässi osakonda üles ehitama.

"Õpetajaid polnud kuskilt võtta, nii ma seal rabasin. Norm oli 20 tundi nädalas, minu rekord oli 38 tundi. Siis hakkas tervis üles ütlema ja aastal 2000 jäin ma pensionile. Enam ei jaksanud."

Ometi suudeti ta veel kord tagasi kooli meelitada. Nüüd juba Eesti Muusikaakadeemiasse. "Ajasin sõrad vastu, et ei tule. Et ma just jäin pensionile. Nemad vastu, et tule korraks majast läbi, räägime. Hea küll, läksin, Seal oli aga laud kaetud. Pakuti kohvi ja konjakit. Ja nii mind surnuks räägiti. Olingi veel viis aastat dotsent."

Kikerpuu tegi Helgi Sallo "Horoskoobiga" kuulsaks

"Pärast keskkooli mängisin Tõnu Salleri pundis, mis käis koos trükikojas Punane Täht. Trummide peal oli Enn Tammik, kes tõigi Sallo proovi. Nad vist käsid ühes koolis ja ta oli kuulnud, kuidas Sallo oli koolipeol laulnud. Helgi oli siis vist 16aastane, aga juba siis tegi ilma. Mäletan, andsime Jelgavas staadionikontserdi. Tohutu rahvamass. Sallo laulis seal Eestis Heli Läätse poolt populaarseks lauldud "Rongid, rongid, kuhu te nõnda kiirelt veerete?". Kolm korda plaksutati tagasi. Aga siis läks ta kokakooli ja teatristuudiosse ning meie koostöö katkes. Nii et ei saa öelda, et mina ta just oleks avastanud. See pole päris õige. Aga "Horoskoobiga" tegin ma ta küll kuulsaks, see on õige."

Kikerpuu varastas "Horoskoobi" idee soomlastelt.

"Horoskoop on ju puhtalt viksitud maha soomlaste raadiosaatest "Lista" (nimekiri), kus iga nädal oli kümme lugu reas ja lugude paremust hääletas telefoni teel žürii.

Seal kõlasid Lääne viimaste nädalate poplood, mis olid juba soomlaste poolt ära arranžeeritud. Lood tulidki enamasti sealt. Hiljem aga hakkas igavene jorin, et peab Eesti lugusid ka olema.

Nii et mina varastasin soomlastelt selle saate idee ja kandsin telesse üle, aga "Horoskoobi" ristiisa on ikka Andres Vihalem.

Saates kõlanud lugude arranžeerija olin küll eranditult mina. Aga polnud ka kedagi võtta. Nagu sõnade kirjutajatki. Nii et enne meloodia ja siis sõnad."

Süda džässi küljes

"Muusikaliselt on mulle endale kahtlemata kõige säravam bigbändiperiood Eesti Raadios. Sest lõpuks ometi sain teha muusikat, mida eluaeg olin tahtnud teha. Olin ju kasvanud üles koos džässirütmidega. Koolipidudel mängiti ikka Glen Millerit ja Count Basiet. Mulle on eluaeg meeldinud just puhkpillide koosseis ja džäss. Viimane suur tegevmuusiku töö oligi suurt orkestrit juhatada. Sinna kõrvale ei olegi midagi suurt panna."

"Muusikat ma enam ei kuula, kirjutan vaid mälestusi."

"Nüüd olen muusikale selja pööranud. Viimaseks tööks jääb eelmisel aastal ilmunud džässiteooria õpik "Jazzharmoonia". Rohkem minult midagi ei tule. Praegu kirjutan mälestusi. Mõtlesin, et panen neid kirja niipalju, kui elupäevi veel antud. Ehk jõuab. Praegu olen umbes 30aastane. 40 aastat on veel vaja täis kirjutada. Need tihedamad aastad. Kui tuju on, siis kirjutan. Kui on hea tuju, kirjutan päevas neli-viis lehekülge. Aga muusikat ma enam ei kuula. Kuigi plaate ju kodus on. Eks siin mingi psühholoogline moment ole ka juures. Sest kui sa juba kuulad, tekib tahtmine ka ise muusikat teha, aga kui enam ei suuda..."

Kustas Kikerpuu tuntumaid laule ja arranžeeringuid:

"Horoskoop"

"Langevate lehtede aegu"

"Taas punab pihlakaid"

"Väike neiu"

"Lõppenud on päevad"

"Sulle kõik nüüd ütlen"

"Urjala jaaniöö"

"Korraks vaid"

"Mul metsas väike maja"

"Trummitüdruk"

"Jälle algab kõik"

"Zuleika-hanum"

"Matise laul"

"Ammu tunnen sind",

"Langevate lehtede aegu"

Osalenud filmis "Inimesed sõdurisinelis" (1968)