Nüüd, kui Sputniku tähelennust on möödas pool sajandit, selgub, et see polnudki oivaliselt planeeritud strateegia, demonstreerimaks kommunismi võitu Lääne üle, kirjutab Associated Pressi reporter Vladimir Isatšenkov.
Maailma esimene tehiskaaslane sündis üheainsa teadlase meeletu mõtteuiu tulemusel. Tema meeskond nuias välja raketi, kopsis kokku satelliidi ning suutis umbusklikku Kremlit veenda kosmoseajastut avama. Ning see vilkuv tuluke, mida kogu maailm öisest taevast vaatama kogunes, polnud muud kui Sputniku kanderaketi teine osa. Nõnda väidab üks Nõukogude kosmoseprogrammi loojaid Boriss Tšertok.
95aastane Tšertok on pidanud aastakümneid vaikima. Tema ning kosmoserakettide ja -laevade peakonstruktori Sergei Koroljovi nimi olid riigisaladus. Nüüd aga on auväärses vanuses Tšertok saanud võimaluse väljendada uhkust, mida ta tunneb oma osa üle kosmoseuuringute ajaloos.
"Need esimesed raketid olid kõik meile nagu armastatud naine," ütleb ta. "Olime igasse raketti armunud, tahtsime meeletult, et ta start õnnestuks. Andsime südame ja hinge, et teda lendamas näha."
Mõeldi sõjalise raketi peale
Maailma esimene tehiskaaslane sündis endiste teadlaste väitel hoopis teistsuguse Nõukogude programmi tulemusel. NSV Liit töötas meeleheitlikult välja raketti, mis suudaks USAd vesinikupommiga rünnata. Kuna lõhkepea suurust ei osatud veel ennustada, ehitati ballistiline rakett R-7 tohutu telgkoormusega. "Palju võimsamaks kui kõik, mis ameeriklastel oli," ütleb raketiinsener ja kosmonaut Georgi Gretško (76) Associated Pressile.
Toona konkurentsitult vägev R-7 osutus oivaliseks abivahendiks, et teha midagi, mida varem polnud tehtud – lennutada orbiidile objekt. "Sputniku esiletõusu peamine põhjus oli külma sõja atmos-fäär ning meie võidujooks ameeriklastega," kinnitab Tšertok. "Sõjaline rakett oli põhiline, millest me toona mõtlesime."
Kui lõhkepeaprojekt jooksis ummikusse, haaras Nõukogude kosmoseprogrammi isa Koroljov võimalusest. Olles ühtaegu visionäärlik teadlane ja raudse tahtega organisaator, veenis Koroljov Kremlit tehiskaaslast välja saatma. Ta toonitas, et Ühendriikidel on plaanis rahvusvahelise geofüüsika-aasta 1958 raames satelliit kosmosesse lennutada. Valitsus andis 1956. aasta jaanuaris nõusoleku, kuid sõjavägi tahtis raketti pommiprojekti jaoks jätta. "Nad pidasid satelliiti mingiks mänguasjaks, Koroljovi tobedaks fantaasiaks," seletab Gretško.
Nõukogude Liidus oli väljatöötamisel vägev teadussatelliit, kuid Koroljov teadis, et selle sünd võtab liiga kaua aega. Nii andis ta oma meeskonnale korralduse visandada kähku valmis üks primitiivne orbiiter. See sai nimeks "lihtsaim satelliit" – Prosteišij Sputnik ehk PS-1. Esimese satelliidi trajektoori projekteerinud Gretško üritas koos teiste noorte inseneridega Koroljovi veenda, et too lisaks Sputnikule mõned teaduslikud instrumendid. Kosmoseprogrammi juht keeldus, viidates ajanappusele. "Kui Koroljov oleks meid kuulanud ja pardale rohkem varustust paigaldanud, oleksid kosmoseajastu avanud ameeriklased," tunnustab Gretško kosmoselegendi ettenägelikkust.
Ülinapid tähtajad, start 2 päeva varem
Vaid 83,6 kilo kaalunud Sputnik, millel oli kaks raadiosaatjat ja neli antenni, ehitati valmis vähem kui kolme kuuga. Varasema projekti kohaselt pidanuks satelliit olema koonusekujuline, kuid Koroljovil oli teine ettekujutus. "Maakera on kerakujuline ja selle esimene tehiskaaslane peab samuti kerakujuline olema," meenutab Koroljovi kauane asetäitja Tšertok põhjendust. Sputniku pind oli laitmatult poleeritud, et kõrvale kallutada päikesekiiri ning ennetada ülekuumenemist.
Esialgu pidi Sputnik startima 6. oktoobril 1957. Ent Koroljov kahtlustas, et USA võib oma tehiskaaslase päev varem teele saata. KGBl paluti seda versiooni kontrollida, kuid teooria ei leidnud kinnitust. Ent Koroljov ei kavatsenud riskida. Ta loobus mõningatest viimase hetke testidest ja nihutas stardi kaks päeva ettepoole, 4. oktoobrile. "Koroljov mõistis paremini kui ükski teine, kui tähtis on avada kosmoseajastu," põhjendab Gretško. "Maakeral oli miljard aastat olnud vaid üks kuu, ja ühtäkki pidi ta saama teise, tehiskuu!"
Sputnik prahvatas teele Kasahstani liiduvabariigi stepist ning saatis Maa poole kõigi aegade kuulsaima piiksu. Koroljov raporteeris riigijuht Nikita Hruštšovile projekti õnnestumisest. Telefonikõne ajal oli Hruštšovi kõrval tema poeg Sergei, kes meenutas hiljem, et nad kuulasid ära satelliidi piiksatused ja heitsid magama. "Tol hetkel ei mõistnud me päriselt, millega olime hakkama saanud," tunnistab Tšertok. "Võidujoovastus tabas meid alles hiljem, kui kogu maailm hulluks läks. Alles neli-viis päeva hiljem mõistsime, et see oli tsivilisatsiooni ajaloo pöördepunkt."
USAs Browni ülikoolis rahvusvaheliste uuringute instituudis töötav Sergei Hruštšov ütleb samuti, et toona pidasid tema isa ja ta ise, Koroljovi meeskond ja riigi ladvik Sputnikut üheks järjekordseks teaduslikuks saavutuseks, mis näitas, et Nõukogude majandus ja teadus on õigel teel.
Kommentaarid