Uudised
21. juuli 1998, 00:00

Usuõpetus aitab

Loodusteadlaste ja teoloogide vahel on rahu

Jüri V. Graubergi (15. juuli SL) katse ühendada nalja tasandil religioosne ja loodusteaduslik käsitlus inimese päritolust on mõnes mõttes õpetlik. Tulemus on absurdne - kellele naljakas, kellele kurb, kellele igav. Ometi näitlikustab niisugune lähenemine hästi kreatsionistide püüdeid ühendada käsitlusi, mida reaalsuses pole võimalik kokku panna. Loodusteadused ja teoloogia tegelevad lihtsalt eri küsimustega.

Loodusteadlaste ja teoloogide vahel valitseb rahu. Enamasti ei tükita teise eriala sfääri ega võeta asjatundmatult sõna. Vastava probleemi selgitamiseks kooli tasemel peeti möödunud aasta 27. novembril Tartus konverents "Loodusteadused, teoloogia ja kool", kus need vanad tõed veel kord üle korrati. Seetõttu on kahju, et luteri vaimulik Jüri Raudsepp on rahu rikkunud ja kreatsionistlike seisukohtadega välja tulnud. Parim, mis sellisel juhul saab teha, on nende seisukohtade asjalik kommenteerimine, mida Jaan Kaplinski (27. mai SL) ja Erast Parmasto (2. juuli SL) on ka teinud.

Õnneks on paljude arvates kreatsionismi näol tegemist Ameerikale tüüpilise nähtusega, millel Eestis erilist kandepinda pole. Üksikute fundamentalistide või isemõtlejate sõnavõtud ei muuda siin ilmsesti midagi. Tõsi, Eestis polnud veel lähiminevikus kõikide religiooni esindajate ega ka mitmete loodusteadlaste seisukohad nendes küsimustes alati kindlad.

Piinlikuks juhtumiks on näiteks kreatsionismi ideid levitava Edgar Heinsoo raamatu "Usk ja teadus" kirjastamine EELK Konsistooriumi väljaandena (ehkki autori oma kulul) või loodusteaduste poolt mitmed harimatud sõnavõtud Postimehe veergudel 1995. aastal toimunud diskussiooni ajal. Tegemist on olnud tüüpiliste kasvuraskustega, millest on tänaseks päevaks loodetavasti üle saadud. Kindlasti oleks viga sarnaseid seisukohti omistada kõikidele loodusteadlastele ning teoloogidele või siis karta, et kooli usuõpetuses midagi niisugust õpetatakse.

Mitmete eksiarvamuste allikaks võibki saada nimetus usuõpetus. On loomulik, et riiklikus koolis on õpetus keskendunud teadmiste andmisele. Valdav enamik kooli usuõpetusega tegelejatest annabki endale aru, et tegemist on religioonialaste teadmiste õpetamisega. Selles kontekstis tuleb usuõpetust mõista puhtalt terminus technicus ena, mis tähendab, et ei toimu mingit õpilase maailmavaatelist mõjutamist ning usk jääb igaühe vabaks otsustuseks. Et nimest tingitud segadusi vältida, ongi tehtud ettepanekuid seda ainet nimetada religiooniõpetuseks või religioonilooks.

Loomulikult ei kulge usuõpetuses kõik probleemideta. Usuõpetuse programmid pole täiuslikud ja mõnel juhul võivad need häirida loodusteaduslikku lähenemist. Eriti kui esitatakse suuremaid üldistusi elu olemuse suhtes, milleni loodusainete kaudu püütakse jõuda alles pärast mitmeaastast looduse elementide tundmaõppimist. Õpilastel võib nii tekkida terav konflikt õpetatava vahel, kuna nende mõttelaad nõuab enamasti ühtsust ja konkreetsust.

Usuõpetuse poole pealt häirib omakorda püüe esitada ainuvõimalikuna loodusteaduslikku maailmamõistmist. Kui mõni aasta pärast kooli lõpetamist õpitud faktid unustatakse, jääb tavaliselt järele vaid jäik materialistlik maailmavaade. Religioonialaste teadmiste vältimine ei luba hiljem võtta usundit kui arvestatavat maailma mõistmise viisi.

Ometi räägivad selle aine vajalikkusest ka viimased uuringud eestlaste usklikkuse kohta, millest selgunud pseudoteadustesse uskujate suurt osakaalu imeks on pandud. Praeguste hariduse prioriteetide juures on see aga loogiline. Inimene on religioosne olend ja kokkupuutes transtsendentsega otsib religioonialase hariduseta inimene esmalt lahendust talle arusaadavas keeles kõnelevatest pseudoteadustest. Üheks võimalikuks ravijaks oleks siin kahtlemata ka usuõpetus, mida kahjuks õpetatakse vaid vähestes koolides.

TOOMAS JÜRGENSTEIN,
Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja