Jim Ashilevi tõi lavale suureks kasvamise vaevad (1)

"Portselansuitsu" lavastas Eesti Draamateatris Lauri Lagle, osades on kolm noort – Kristo Viiding, Maarja Mitt ja Sten Karpov (Ugala), neist kaks esimest lavakunstikooli 4. kursuse tudengid. Näidendi autor Jim hakkas sel sügisel Viljandis lavastamist õppima. Tema esimene näidend "Nagu poisid vihma käes" (või "Minu esimene armastuskiri teatrile", nagu ta armastab öelda), puudutas "Portselansuitsuga" sarnaseid teemasid: suureks kasvamise valud, mentaalsed probleemid ja armastuse hävitav jõud.

"Portselansuitsu" tegevus keerleb kahe (kolme?) inimese ümber. On Ike (keda kehastab Kristo Viiding) ja Kioko (Maarja Mitt). Poiss ja tüdruk. Aegamisi hargneb vaataja ees lahti veider armastajate taaskohtumine. Vihjamisi selgub, justkui oleks Ike üritanud kunagi Kiokot tappa. Mürgitada, kui täpsem olla.

Lavastust on nimetatud skisofreeniliseks, äärmuslikuks, agressiivseks, eksistentsialistlikuks... Kas 80ndate aastate algupoolel sündinud, praegu suureks kasvav põlvkond ongi kokku võetav nende sõnadega?

Kes on ikkagi Kassini?

Armastuse nimel on läbi aegade tehtud ekstreemseid tegusid. Jim loetleb naljatledes enda hullemaid tempe, mida ta armastatu nimel teinud olevat: "Tegin talle ükssarvede hüümenitest ujumismütsi, põletasin pandasid kiilaks ja sundisin neid siis tema akna all tantsima ja nii edasi." Kristo Viiding aga arvab, et igasugune selline tegutsemine on egoistlik: "Võimatu on midagi kellegi teise nimel teha."

Ja siis on veel Kassini (Sten Karpov). See, kes Kassini täpselt on, peab jääma iga vaataja-lugeja ("Portselansuits" on ka raamatuna müügis) otsustada. On ta üks Ike lõhestunud isiksusi? Või on ta Ike nähtamatu sõber? Või on ta päriselt olemas? Või on olemas hoopis Ike Kassini? Või vastupidi? "Mina olengi Ike ja Kassini," ütleb Kristo Viiding salapäraselt, kui küsida, kummaga ta end rohkem samastas.

Jim aga lisab, et tema enda kõige südamelähedasem tegelane oli hoopiski Kioko, sest ta on tugev. "Ike ja Kassiniga olen nii pikalt pidanud koos olema, et olen neist tüdinud," muigab Jim.

Kui vaadata kavalehte, siis jääb silma huvitav tõsiasi – enamik näitlejaid ja teisi etendusega seotud inimesi on sündinud 1983. või 1984. aastal. Need on 23-24aastased noored, kes lõpetavad kohe-kohe lavaka või saavad näiteks ülikoolis magistrikraadi.

Katkiste noorte põlvkond?

Jimi kahe näidendi kontekstis aga tekib küsimus, kas see ongi põlvkonna viga – valulik suureks kasvamine, katkiolemine ja psüühikaprobleemid, mis on sageli nii sügavad, et vähemalt lavalaudadele tuues ajavad vaatajale hirmu nahka?

"Ma ei oska põlvkondade kohta midagi öelda," arvab Jim. "On inimesi, kellele elusolemine on probleem ja neil on keeruline olla." Kristo Viiding aga keeldub üldse suureks kasvamast ja ütleb, et ta ei tea täiskasvamise valudest midagi. "Ma olen ikka veel 14aastane," ütleb noor näitleja.

Aga õnneks on 1983.-84. aastal sündinud noorte tulevik helge. Vähemalt Jim annab selleks lootust ja ütleb, et talle tundub see põlvkond siiski õnne ja rahulolu poole liikuvat: "Nad kuulavad mp3-pleiereid. Ja paar aastat meist vanemad on tegelikult samasugused."