Lavale enam ei kipu: «Parem on tunda imestust – miks ta enam ei laula –, kui näha ninakrimpsutust – miks on ta veel ikka laval,» naerab vist alati rõõmsameelne rahvakunstnik Anu Kaal. Foto: Marianne Loorents
Inimesed
22. september 2007, 00:00

Anu Kaal: "Ei olnud ma rikas enne ega pärast rahvakunstnikuks saamist. Aga ka nälga pole iial tundnud." (19)

Anu Kaal on kindlasti üks nendest NSV Liidu rahvakunstnikest, kelle looming on suurem kui aeg tema ümber ja kestab igavesti. Ent tänagi, 26 aastat pärast aunimetuse saamist, ei salga üks meie imelisemaid ooperihääli, et tegu oli tema karjääri ühe liigutavama hetkega.

Eesti kauaaegne esisopran ei kipu enam ammu lavale. "Parem on tunda imestust – miks ta enam ei laula –, kui näha ninakrimpsutust – miks on ta veel ikka laval," naerab vist alati rõõmsameelne rahvakunstnik. Mis sellest, et hõbedane hääl võtvat ligi alles esimesi roostemärke, kuigi vanust juba 66 aastat. Aga ei.

"Pigem jään rahvale meelde nii, nagu olin," teab Anu Kaal, mis oli ja mis on. Nüüd on ta tõmbunud muusika- ja teatriakadeemia õpiklassidesse ja dotsendina on tal kohustus laulma panna kuus noorukest neidist.

Järsku avanes kupeeuks...

Ühe kuuendiku planeedi kunstiinimesed ei saanud unistada Bostoni sümfooniaorkestri peadirigendi kohast, Londoni või Pariisi balletiteatrite esitantsijateks saamisest või Hollywoodi filmirollist. Sinna jõudmiseks oli vaid üks tee – põgeneda punasest tsoonist. See aga oli patt, mida ei unustatud surmatunnini. See oli sõit, millele sai osta vaid üheotsapileti. See oli võimalus, millele Anu Kaal ka oma kõrghetkedel ei julgenud isegi mõelda. Ja ei tahtnudki.

"Seda pean küll ütlema, et suletud eesriide tõttu ei pigistanud ma oma kõrgaegadelgi maksimumi välja. Oleksin kindlasti veel parem olnud. Aga stiimulit polnud – milleks pingutada, kui saab ka lihtsamalt."

Nõukogude kunstiinimeste ülim tipp oligi NSV Liidu rahvakunstniku nimetus.

"Seda ihkasid kõik loomeinimesed. Ihkasin minagi. Mitte et NSV Liidu rahva... vaid Kunstnik suure tähega tahtsin ma kindlasti olla. Aga et ma oleks selle nimel teinud midagi muud kui oma tööd, mitte mingil juhul," tõrjub meie rahvakunstnik kahemõttelise küsimuse, kuidas näiteks Hollywoodis oma protežeedele külje alla poetakse. Ja klatšida ei taha ka.

Anu Kaal jõuab meie jutuajamise kestel mitu korda öelda, et ta pole eal kuulunud ühtegi parteisse. Ei enne ega nüüd. Seda rahvakunstnik ei eitagi, et vanadel aegadel tuli kerge surve all parteikutseid lausa ridamisi.

"Minu esimene vastulause oli üsna julm – mul pole ju enda ringkondades eeskujusid, kes tänu parteipiletile paremini laulma oleks hakanud. Siis leiutasin uue vabanduse: ränga töökoormuse tõttu ei jõuaks ma parteile enam midagi anda. Vastati, et pole vajagi, piisab vaid koosolekutel istumisest. Mina taas, et mis ma siis sinna parteisse üldse astun, kui minult midagi ei tahetagi. Eks ta paras laveerimine olnud. Mul polnud vähimatki aimu, mil moel ma sellistesse kõrgustesse tõusin," meenutab rahvakunstnik.

"Kindlasti pidi olema keegi soovitaja. Mina oma halli kardinali ei tunne. Ent aunimetusest teadasaamine oli siiski omaette põnev hetk. Olime teel Moskvast tagasi, Madagaskari kultuuripäevadelt. Samas rongis sõitis juhtumisi ka parteijuht Ivan-Johannes Käbin. Järgnes kutse Käbini eravagunisse. Olin kange, nagu oleks raudkangi alla neelanud. Seal ootas mind esimene mees ise, väga sõbraliku näoga ja andis mulle esimesena teada, mida ta just Moskvas kuulnud oli. Õnnitles väga sõbralikult kõrge tunnustuse puhul. Kangesti hea tunne oli küll.

Mõne aja pärast oli teatri 75. sünnipäev ja siis õnnitleti mind juba pikalt ja põhjalikult. Oli veel parem tunne."

Rahvakunstnik ei elanud pudrumägedel

Nõukogude ajal oli see kummaline omadus, et enamik inimesi tundis end ühtemoodi. Neil olid sarnased vajadused, unistused, tavaliselt ka võimalused. See lihtsalt pidi nii olema. Oli vaid kolm erandit: nomenklatuursed parteilased, sportlased ja mingil moel ka kultuuriinimesed, kelle ees paotati ikkagi aeg-ajalt ka raudset eesriiet.

"Pisut oma silmaringi avardada sain minagi ka enne rahvakunstniku staatust. Ainult sestpeale muutus sõidugraafik ehk pisut elavamaks, rännukaardile ilmusid sellised riigid, mis seni eksisteerisid teadvuses kuidagi abstraktselt: Jaapan, Austraalia, mitmest kandist USA.

Seepärast kadestan tänast noort põlvkonda kohutavalt. Korjad raha ja põrutad nii kaugele kui tiivad kannavad. Mu endagi lapselaps veetis hiljuti kolm kuud Uus-Meremaal. Lihtsalt niisama, ei hotelle ega restorane. Leidis endale koguni maooritarist kaaslase ja elas poolenisti hipielu. Püha taevas, kas oli minu noorusajal terves Liidus sellist tüüpi, kes endale midagi sarnast lubada võis?

Püüan nüüd isegi võtta viimast, võtta maailmast, mis saada on. Seda enam, et mäedki on jäänud minevikku. Ei ole kätes enam vajalikku rammu. Asi on läinud koguni nii kaugele, et vaatan piltidelt neid mäetippe, mida kunagi sai võetud, ja juba hakkab paha. Ent igal eal on omad rõõmud, pole sel tänaselgi elul viga midagi.

Mingil määral hakkasid tihenema ka määratud esinemised Moskva Kongresside Palees või üleliiduliste kultuuridelegatsioonide koosseisus kusagil Venemaal, vahel ka magusamates kohtades Aga ei midagi füüsilist. Ainult mingi raamatuke ja väikene suveniirehteke – ei mäletagi enam, kas käis teine rinda või kaela. Ei mingit kopsakat ümbrikku, ei autoostuluba. Isegi tasuta sanatooriumituusikuid mitte. žiguli oli mul endal olemas, sellest piisas täiesti.

Ainult esinemistasud hakkasid kasvama. Palgalehele hakkasid ilmuma mingid kummalised märkused: za masterstvo (meisterlikkuse eest), seni nägematud lisatasud pealinnades esinemiste eest. Nii et sissetulekute pärast ei pidanud ma enam muretsema. See ei tähendanud veel rikkust."

Rahvakunstniku esimesed fopaad

See juhtus siis, kui Anu Kaal pidi minema teab mitmendale nomenklatuursele kontserdile kusagile sõjaväeosasse.

"Rahmaninovil on üks imeilus romanss neiust, kellele saatus mängib julma vingerpussi ja kutsub tema väljavalitu nekrutiks. 30 aastaks. Kuidas armastus ja üldiselt kõik väga kurvalt lõpeb.

See on tõesti kurb, aga muusikaliselt väga ilus lugu. Ega pane tähelegi, kuidas saalitäis noorsõdureid algul vilistab ja pärast lausa möirgab. Küllap arvasid end laulust ära tundvat. Ma ei taibanudki, et kõiki lugusid ei tohi igal pool laulda.

Tegelikult vajutasid mulle kui rahvakunstnikule korra saapa kõrile ka kohalikud parteilased. Oli kuulsa linnahalli avamine ja keegi tšinovnik tuli teatama, et nemad on otsustanud, et Kaal laulab avakontserdil Dunajevski "Tervituslaulu".

See ei olnud kohe mitte minu lugu. Pigem hümn, mis nõudis kõva kopsu ja veel valjemat häält. Nii ma neile ütlesingi. Otsustus käis lihtsalt. Mind seati lihtsalt fakti ette – ma laulan kas seda või ei laula üldse. Mina vastu, et tegu on ju linnahalli ava-, mitte lõpukontserdiga ja küll ma jõuan siin esineda. Nii jäigi – linnahall avati ilma Kaaluta."