Armsad päästjad, teie peale mõtlevad tänutundega paljud asjasse mittepuutuvad, emad, isad, vanavanemad jt. Mulle tulete te küll aegajalt meelde ja siis mõtlen tänuga teie peale. Te olete meeles ja tänu teile on ka mõned tollased poisid elus.
Austus elupäästjatele. Ja nagu mainitud.. polnud nemad kellegi surmas süüdi! Süüdistajatel tasuks peeglisse vaadata. Pääsenutel peaks häbi olema! Samas mõistan uppunute omakeste emotsioone, kuid jällegi päästjad pole milleski süüdi. Päris kurjaks ajab selline asi kui aus olla. Ei mõista. Eestlaste värk.
Artiklist on ju aru saada, et "süüdistajateks" olid śokis ja leinas vanemad. Minu meelest täiesti normaalne reaktsioon. Vaevalt, et vahetult pärast õnnetust lapse kaotanud vanemad suutsid loogiliselt arutleda või mõelda, et nende laps oli võib-olla juba enne uppunud kui päästja kohale jõudis või et kõikide sõdurite paativõtmisel ei oleks ilmselt kedagi päästetud. Ilmselt on kergem leinaga leppida, kui on oma lapse surmas kedagi süüdistada... Komandöri, kes käsu andis, päästjat, kes just sinu lapse parda taha jättis... Kaotusega leppimine ja mõistmine tuleb hiljem, palju hiljem. Puhake rahus, poisid!
kahjuks need "normaalsed" reaktsioonid avalduvad alati siis, kui süüdlasi pole ja keegi hea üritab päästa, mis päästa annab. Kunagi ei rünnata reaalset mõrtsukat. Seega kogu see süüdistamine ja muu kammajjaa, on lihtsalt tsirkus ja iseenese eksponeerimine.
Lisaks sellele, et päästjaid mõningad omaksed ründasid, peksis (väidetavalt) ka rühma pealik laeva sassi...kah pidi ju kuidagi oma tundeid eksponeerima.
Kõik on jube popid ja eksponeerivad emotsioone, aga keegi ei mõtle, mida peab üks heausuine päästja tundma?...et järgmine kord sõidan mööda, jääb laevuke terveks ja keegi hinge ka ei sülita?
KOMMENTAARID (13)